Internetikapitalism

Wired jutustab, et Allot Communications on õpetanud oma uue NetEnforceri torrenteid ära tundma. Meerikamaa internetimyyjad on nimelt võtnud seisukoha, et nad võivad ju inimestele just nagu mingi jämedusega netitoru myya, kui inimesed aga nende juttu usuvad ja kogu torujämedust tõesti kasutada tahavad (näiteks P2P-võrke kasutades), on neil igatepidi õigus neile seda jämedust mitte võimaldada. Kujutate ette, kuidas vaatamata lepingutele tuleb kraanist pahiseva kose asemel ainult kidur nire? Vat nii ongi.

Muidugi on torrentikasutajad asunud torrenteid usinasti varjama, viimasel ajal RC4-krypteeringu abil. Selle vastu siis Allot oma kaardi käiski. Olukord nagu sada aastat tagasi sõjalaevade soomusepaksuse ja kahurijämedusega: kord Piibeleht, kord Vestmann.

Yleyldine suhtumine paistab olevat siiski mõlemal osapoolel sama ja kenasti selgeks õpitud: rahanorija (ehk siis netimyyja) on suur ja tugev, tema ylalpidaja (ehk siis netikasutaja) aga pisike ja nõrk. Loomulikult on suurel ja tugeval õigus väikesele ja nõrgale pähe astuda, sest et... noh, ta on suur ja tugev. Ja mõlemad teavad seda. Sama suhtumist näitab yles ka BitTorrenti looja Bram Cohen, kui vadistab, et võrgumyyjaid välja vihastada ei ole sugugi tark ja seepärast peaks inimesed jätma oma torrentid kryptimata.

Nõukogude ajal õpetati meile, et kapitalismi põhiidee seisneb konkurentsis. Kui yks poodnik silku ei myy, myyb teine. Või tuleb yks vihane silguhuviline, paneb oma raha eest poe pysti ning tema kätte toovad enda veeringud ka kõik teised silgusõbrad. Turg reguleerib iseennast, tahtjad saavad Eesti tulevase rahvuskala kätte ning juhmid ja tigedad poodnikud lähevad pankrotti. Ei maksa ennast totraid reegleid kehtestades ostjate peal välja elada.

Kapitalism meeldib mulle just seepärast ja sedavõrd, kuni seesugune mudel toimib. Kui ma midagi soovin ja selle eest maksta tahan, leidub ikka keegi, kes mulle seda myyb. Iga kaupmees aga, kes puuda soola eest raha võtab ja ainult pool puuda kotti paneb, saab aga Adam Smithi zombikäe läbi karmilt karistatud. Egas pyksata pole elu kerge.

Ei ole kuulnud, kas ka Eestis juba on kellelgi olnud probleeme netimyyjaga, kes tahab otsustada selle yle, kuidas ja kui palju inimesed oma raha eest ostetud võrgutoru kasutavad. Mis seal siis ikka, kui midagi niisugust juhtuma peaks, tuleb hääletada isikliku rahakotiga. Ja probleemi ennetades soovitan selle yle järele mõelda nii suurtel firmadel, kes tahavad kliente kaotada, kui ka väiksematel, kes on valmis neid juurde võitma.