Vagadus ei tule tööta, uskumused hooleta

Aeg-ajalt on hästi vahva jälgida, kui yhenäoliseks muutuvad religioonid usklike käes ja suus. Ei, eri uskude yhisosa ei tulene mingit yhtsest algest, ei ajaloolisest ega ontoloogilisest (või numinoossest). Lihtsalt inimesed on samad. Seepärast on sarnased ka nende argumentatsioon, loogikavead, kompleksid ja hirmud. Tee kui vinge uus usund tahes, lõpuks tuleb sul ikka sama inimmaterjaliga läbi ajada. Või usuloojad selle pärast vähe on ahastanud...

Uneaega kuritarvitades komistasin Hanrahani arutlusele wicca ja maausu eripäradest. Jutt ju tore, aga mõtte panid liikuma alles selle kommentaarid. Ei viitsi enda mõtisklust ise hiljem takka otsida, kleebin ta parem siia, vaheliti kommentaatorite tekstilõikudega.

Kuidas on maausk rekonstruktsionistlik?!?
/---/
Hm, maausulisena ei sa nõustuda, et see on synteetiline või rekonstrueeritud. Maausk on ikka eelkõige see, mis on meieni vahetult jõudnud. Emalt-isalt, vanaisalt-vanaemalt, tädilt-onult jne kuuldud, nähtud, kaasa tehtud...

Iga usk usub midagi ka enda kohta. Kes, et ta on kõige vanem (laskmata end häirida sellest, et leiutamise kuupäev on teada), kes, et ta on kõige puhtam (mis sest, et võhiku jaoks naabritest eristumatu)... Viisakas on seda neile mitte nina alla hõõruda. Saab ju wicca kohta kysida, kui tõsiselt võib võtta religiooni, mis on synteesitud sobima eelnevate igapäevauskumustega; maausu kohta, kui autentsed on 19. sajandil yles kirjutatud rahvalaulude pärimuse tõlgendused ning kui suur osa praegusest maapärimusest on rahvaluule korjamise käigus leiutatud ja raamatuist rahva sekka läinud; kristluse ja judaismi kohta, mis värk selle tapmisega ikkagi on (ei tohi või lausa peab) ning kuidas saab korduvalt redigeeritud tekst olla ilmutatud; katoliikluse ja õigeusu kohta, miks pyhakusysteem nii väga polyteistlikke panteone meenutab; budismi kohta, kuidas sobib lõputute jumalate kummardamine Buddha enda suhtumise ja sõnadega... Dogmad on dogmad, religiooni selgroog - ja jumalad ise näevad, et enamik religioone muutub reaalse elu kyynilise surve all niigi amorfseks syldiks, on seda siis vaja tagant õhutada?

"Jah, olen pessimist ja ei usu mitte, et pärast sajandeid kestnud kristlust põlisusundid oma täiesti põlisel kujul veel alles oleks."

Njah, aga kui sa seda kunagi otsinud ei ole, siis pole ju olnudki mingit võimalust leida?

Argumentatsioon stiilis "kust sa tead, et ei ole, kui pole otsinud?" on sama loogilise struktuuriga kui "kust sa tead, et Ainulist Issandat pole, kui sa teda oma sydamest otsinud pole?" koos implikatsiooniga "ei tunnista - järelikult pole piisavalt kaua otsinud". Sellist argumenti ei ole põhimõtteliselt võimalik ymber lykata, kuna on võimalikud vaid leidmine või liiga lyhike otsimine, ei muud.
Vaga meel sulgub tautoloogiatesse. Enesekaitsemehhanism.


P.S. Säherdune juhtum on rahvaluulijate seas olnud kyll, et kui Valga kandis pärimust korjati, jutustas yhe talu rahvas nii mahlakat lugu patuste mõisatydrukute elusalt maassekyndmisest, et tudengite silmad hiilgasid kut USB-hub'id. Kuni yhel hetkel jäi jutustaja vait ja tähendas: "Ah, mina ka enam nii hästi ei mäleta, aga vaadake ise järele," ning tõi teisest toast eestiaegse koguteose "Valgamaa" - no kui raamatus juba kirjutati, kyllap see siis õige ja ehtne jutt oli. Oma Jayson Blairid olid ka Hurda kirjasaatjate seas (ehkki ma yhtki nime ei mäleta, ja hurt nendega).


P.P.S. Vanarahvas teadis rääkida, et Bertrand Russell olla ilmasõja aegu patsifismi pärast vangis istunud. Vanglaametnik uurinud ta käest, mis usku vang on, mispeale Russell vastanud, et ateist. Ametnik kommenteerinud lahkelt, et ta kyll ei tunne sellist usku, kuid eks me kummarda igayks omal moel yht ja sedasama Issandat.

Arvatavasti ei vasta koaan ajaloolisele tõele, kuna Russell oli pigem agnostik kui ateist. Loos sisalduv vaimline tõde jääb sellegipoolest kehtima: hea tahe, puhas syda ja loll pea ei sobi kokku.