ID-ime

ID-kaarti on juba tykk aega propageeritud.
Tihti vabandavad lõõtsmoorikuid piinates kaskedega kaunistatud veoautodel kylast kylla sõitvad propagandistid ID-kaardi kasutust sellega, et kahetsusväärselt vähesed ettevõtted on vaevunud lubama ID-kaarti kasutada oma teenuste pruukimiseks, olgu siis kliendikaardina või lihtsalt isikutuvastuseks.
See kõik on väga ilus, see kõik on väga õige, see kõik on puhas möga.

Ehkki ID-kaarti on rahakoti vahel mugavam ringi tassida kui passi, mis kippus kiiresti ära nartsuma (muuseas - miks peavad inimesed enda passidele kaasi ostma? Miks ei võiks Eesti Vabariik, kes usub end kestvat kauem kui pool aastat, enda passidele ise kõvu kaasi kylge panna?), ei ole sellega arvutis mitte muhvigi teha. (Teine "muuseas" - olete te endale teadvustanud, et "muhvigi" on eufemism? Paljud ei ole.)
Proovisin.
Pärast mõningast pusimist jõudsin ka selgusele, miks on ID-kaardi isikliku tarkvara meelest kõik korras, ent Ühispank kinnitab, et tema kyll mu arvutist mingeid isikutuvastusvahendeid ei leia ning kraamigu ma nyyd kenasti PIN-kalkulaator kotist välja. Pärast aastatepikkust arendustööd, higivalamist, palgamaksmist ja unetuid öid saadi hakkama rakendusega, mis yhildub ainult Internet Exploreriga. Ei Firefoxi, ei Operat, haruldasematest brauseritest rääkimata.
Mis kasu säherdusest seakäkist kyll olla võiks?

Selles aga, härrased viigid ja tehnokratid, ei maksa kyll yhtki kaubandusfirmat syydistada. See on ID-projekti taga oleva IT-rahva ajulaiskuse probleem, ei muud eksootilist midagi.