Kust tuleb tööjõud? (yks variant)

Homses lehes kirjutab Jüri Külvik, ASi Lemeks juht:

Kõrg- ja kutsekoolid vaatavad mööda tööjõuturu tegelikest vajadustest. Ettevõtted kaasfinantseeriksid hea meelega diplomi- ja magistritöid, kui nad näeksid, et spetsialistid tuleksid pärast kaitsmist nende juurde tööle.

Veider kyll, ma olen aastaid imestanud, miks meil kurdavad ettevõtted petsjalistide yle ning yliõpilased raha puudumise yle. Kui jutt on sellest, et mingi eriala on ebapopulaarne ning sellel õppijaid on vähe, kes keelab ettevõtte enda personalijuhti natuke eeltööd tegemast? Saab ju kuulutada välja stipendiumi, mis antakse välja koos siduva lepinguga - ja kui inimesel nii õpingud kui ka töö tõesti hästi lähevad ning ettevõte teda pärast lepingus määratud (näiteks) viit aastat ikka veel tahab, ei kipu ta ehk ka ise sealt nii kergelt lahkuma. Kui on probleeme tudengite kvaliteediga, võib ju anda stipendiumi välja konkursiga, mille nõuete hulka kuulub vajalike testide läbimine. Kui vajadus on piisavalt suur ja kooliõpetus niru, saab ka anda välja yhe tulevase töökoha kohta kaks stippi, jättes endale võimaluse valida stipisaajate vahel veel pärast lõpetamistki - ja olles yhtlasi valmis oodatust suuremaks laienemiseks nagu see, mida paljud ettevõtted viimasel ajal on kogenud.

Omaette kysimus on erialadega, mida kuskil eraldi ei õpetatagi. Samas on yleyldine inertsus sellegi korral arusaaamatu. Selle asemel, et kurta viis aastat, kuidas riik miskit sorti spetsialiste ei tooda, võib erialaste ettevõtete yhendus (meil neid kõik kohad täis ja kui veel pole, tuleb teha) kas ise kooli luua või asutada selleks sihtasutuse. Kes pagan siis veel paremini teadma peaks, mida inimestele õpetada või

Selgitan näite varal. Oletame, et tore firma nimega Põlva Kiirseapeksla vaevleb hirmsates piinades väljaõppinud seapeksjate puudumise pärast. Nende uus ja tubli tegevjuht räägib oma plaanid asjaosalistega läbi ning alustab kaht projektide: pikema- ja lyhemaajalist.

Lyhemaajalise raames pannakse välja kolm korda nelikymmend tuhat krooni aastas, et maksta kinni kolme tubli turske noorsandi koolitamine kolme aasta vältel Puraskvere kutsekoolis lehmapeksmise erialal, millele järgnevad pool aastat täienduskoolitust seapeksmises, pool aastat tootmispraktikat ja viis aastat lepingutrahvidega garanteeritud tööd Põlva Kiirseapekslas. Selle tulemusena on PKSP-l yheksa aasta pärast kolm kogenud usinat spetsialisti, kes on firmaga kenasti harjunud ning mõni ehk juba peaspetsialistikski edutatud või Mammastesse filiaali juhtima saadetud.

Pikema plaani korras organiseerib PKSP aga seapeksufirmade yle-eestilise kokkutuleku, millel arutatakse seapeksutööstuse ees seisvaid probleeme, pyytakse leida neile lahendusi ning justkui möödaminnes asutatakse ka Eesti Seapeksuliit, mida asub kindlakäeliselt suunama meile tuttav innukas tegevjuht. ESPL töötab aastaga välja seapeksjate kutsestandardid ja koolitusnõuded, millele järgneb aastake organiseerimistööd ja juba kahe aasta pärast avab uksed Himmaste Seapeksukool. HSPK hoolaste töötajate nuutide all valmivad aga justkui konveieril nelja aastaga suurepärased noored seapeksjad, keda on õpetanud oma ala parimad spetsialistid ning kellest jätkub nii Põlva Kiirseapekslale, kõigile teistele Eesti Seapeksuliidu liikmesfirmadele kui ka ekspordiks välismaale, kus väike Himmaste peagi vaimult, eriti aga seakisa detsibellidelt suureks kuulutatakse.

PKSP korjab samal ajal kasumit seapeksmisest, seapeksukoolitusest ja seapeksuõpikute väljaandmisest ning muudab lõpuks oma nime sisule vastavalt Euraasia, Aafrika ja Austraalia Seapeksumegakorporatsiooniks.

Lihtne? Tehke järgi.