Kriitikast

Liizakazz ytleb:
"kirjanduskriitiku eesmärk pole tekst maha teha, vaid teksti ilukirjanduslikust koest aru saada ja see viia ka lugejani"

Lihtsaim meetod teksti lugejani viimiseks on loobuda kriitikutest ja sundida inimene raamatut lugema. Kriitik on teadupärast parasiit, kirjanduse paeluss: keskmisele kirjanduskriitilisele artiklile kuluva aja jooksul võib lugeda vähemalt kymmekond, kui mitte mitu tosinat Alliksaare luuletust. Näiteks.

Õpikukirjutajad on muidugi kõige hullemad. Kampmaa tehtud kahju eesti kirjandusele ei ole enam võimalik parandada. Hollywood on selle kõrval hale amatöörlus: nemad seal punnitavad sadade inimestega aastaid ja kulutavad sadu miljoneid dollareid, et veenda inimesi loobuma yheainsa raamatu lugemisest. Kirjandusõpiku autor aga tapab kirjandusteose poole lehekylje jooksul.

Investeeri hajameelsusse juba täna!

Minu ylikooliaastad jäid 1990ndate algusse ja keskpaika. Tollane ylikool polnud enam nõukogude asutus, ent veel ka mitte praegune diplomikombinaat. Mõni ime siis, et segaste aegade keerises õnnestus mul õppida kahel erialal - ning võtta ka kaks õppelaenu.

Kuna stuudiumi lõpp venis pehmelt yteldes ebamääraseks, tuli ka laene tagasi maksma asuda alles ysna hilja. Maksed kordusid aastaaegade järjekindluse ja sagedusega. Kindlate ja regulaarsete asjadega harjub inimene kiiresti. Kui maksegraafik yhel hetkel ära kadus, ei lasknud ma end sellest eriti häirida. Teadsin, et iga kolme kuu takka tuleb Moolokile ohver tuua, muud pole muretseda midagi.

Kahtlemata läks õppelaen asja ette. 1996. aastal maksis kroon märksa rohkem kui 2006, sissetulekud olid mul toona aga imetillukesed ning juhuslikud. Ning kui mõnigi laenukroonidest sai maha lustliku tudengielu käigus maha joodud - mis siis sellest? Tulude poolele võib kanda elukogemuse ning palju uusi tuttavaid. Iga tudeng kohtab oma ylikooliajal palju toredaid inimesi, kes hiljem kõikvõimalikke huvitavaid ameteid peavad. Avardub silmaring ja põimuvad sotsiaalsed võrgustikud. Nii rikkalikku tulu toovad vähesed investeeringud.

Mineval nädalal läksin taas panka - uurima, kas mu maksegraafik lõpeb sel või järgmisel aastal. Tosina aasta eest laenu andnud panka pole enam olemaski, selle järglasega seob mind aga ainult laen, tavaliselt ma nendega ei suhtle. Siit siis yllatus: laen oli otsa saanud juba aasta tagasi, seejärel tehtud ylekannetest kogunes arvele Eesti keskmise palga mõõtu summa. Pärast kuupikkust haiguslehte teeb selline avastus muidugi rõõmu. Nii see kogumine käib. Niisiis: laen oli tore, aga kõige tulusamaks osutus hoopis hajameelsus.

***

P.S. Kirjatyki pisut totakas toon tuleb sellest, et algselt kavatsesin ta lehte panna. Ymber mõtlesin.

Indiana Jones and the Song of Theme

See on siis Jonesi viienda filmi pealkiri: "Indiana Jones ja Teemalaul". Tuleb mõne aasta pärast, võtteid on juba alustatud. Traileris on Fordi kehadublant.

Monty Python Aafrikas

Hiljuti Youtube'is Monty Pythoni muusikavideosid lapates meenus yks uudis. Eelmisel nädalal tuli nimelt Keeniast teade, et kohalik kylarahvas põletas 15 vana naist koos nende majadega nõidumise eest. (Esimeses uudises oli neid 11 ja kõik olnud yle 80 aasta vanad; hiljem seda detaili ei korratud.) Politsei otsib syydlasi, aga no kuidas sa terve suure kyla ikka pokri paned.

Kunagi käis Tartu folkloristidel kylas tore mees, rahvaluuleteadlane Ezekiel Alembi Keenia Ylikoolist Nairobis. Nairobi on, mõistagi, miljonilinn. Tallinn on selle kõrval kyla. Ent Ezekia - nagu teda hyyti - pärineb tõepoolest kylast. Tema onu on kohalik ravitseja, vabast ajast aga peab sealsamas ylikoolis ka rahvameditsiini professori ametit. Või vähemasti nii ma seda juttu mäletan.

Ezekia oli vahva, pisike ja kylmetav. Eesti hilissygises paksult kihnu laadis kudumeisse mässitud sinkjasmust kubu. Tantsis meile õpetuseks klassi ees rõõmsaid matusetantse ning kamandas ka tudengid tantsima. Rääkis palju huvitavat.

Näiteks pidi mingi mul praeguseks ununenud haiguse vastu aitama see, kui võtad haokubu selga, käid kolm korda päripäeva ymber baobabi, lausud asjakohased sõnad, viskad haod maha ja paned tagasi vaatamata ajama. "Mis saab siis, kui see ei aita?" kysisime meie. Ezekia jäi mõttesse. "Tõesti huvitav kysimus. Ei tea ytelda, alati on aidanud."

Nojah, nõialugu on nyyd siis sama myndi teine pool.

Kas seda, või vaatasid kohalikud liiga palju Monty Pythonit.

Filmiblogijate kokkutulek

5. juunil 2008 kell 16.15 kaitseb Tiigi 78–118 Martin Oja teadusmagistritööd teemal "Filmiblogid filmisotsioloogilise mõtte taustal"

Juhendaja: Peeter Torop, semiootika professor, PhD

Oponent: Silvi Salupere, semiootika lektor, MA

Töö lühitutvustus:

Käesoleva magistritöö esimeseks eesmärgiks on käsitleda filmisotsioloogilise mõtte arengut filmiteoorias, lähenedes ühtaegu ülevaateliselt ning analüüsivalt. Filmisotsioloogilise mõtte määratlus lähtub tõdemusest, et filmiteooriaid võib üldjoontes jagada kaheks: teksti- ja vaatajakeskseteks (ehk esteetilisteks ja sotsiaalseteks), viimaseid määratlebki autor filmisotsioloogilise mõtte katusterminiga. Põhihuvi on suunatud retseptsiooni probleemidele. Töö teises osas käsitletakse filmiblogisid kui uut metatekstide liiki, vaadates neid subjektiivsuse, autoetnograafia ning refleksiivsuse mõistete taustal. Keskendutakse blogimise motiividele ning blogija kui filmivaataja subjektiivse hinnangu küsimusele. Eesmärgiks on selgust saada, mida uut on filmi ümbritseva märgiprotsessi uurimisel pakkuda filmiblogidel kui vaataja refleksiivsetel kirjeldustel retseptsioonist.

Noh, uurimisalused - minge siis kõik ilusasti kohale, eks. Lilledega.

Kalad, kajakad ja valged varjud

Jõudsin taas yle saja aasta kunstinäitusele. Plaane on olnud igasuguseid, teoks saavad vähesed. Niisiis: Erik Haamer, "Kahel pool merd" - Tartu Kunstimuuseumis 14. märtsist 15. juunini 2008. Kuraator Reeli Kõiv, kujundaja Tiit Jyrna. Kes tahab, jõuab veel minna.

***

Ei tea, miks kunstinäitustel alati sildid nii pisikesed tehakse, et nende nägemiseks peab maalidele liiga lähedale minema? Kaks sammu ligemale, kaks sammu kaugemale - see on nagu mingi kunstihuviliste rahvatants, koos keerutuste, põrgete ja vabandustega, kui näitusesaalis juhtub rohkem rahvast olema.

***

Mõnel pool mängitakse näituste taustaks muusikat või pyytakse muul viisil luua sobivaks peetud õhkkonda. Tartu kunstimuuseumis yyrgab telekas vilede ja pasunatega võrk- või korvpallireportaaži, andes mõista: Tartu on ikkagi rohkem spordi- kui kunstilinn. Siin on nii linnapeade kui ka rektorite seas rohkem korvpallureid kui kunstnikke. Mis sa neist maalidest passid, mine parem välja, ilusa ilma kätte! Mõni ime, et loendur botaanikaaia väravas näitas ylemöödunud nädalal 3000 inimest päevas, kunstimuuseumis olen ma aga ihuyksi.

***

Erik Haamri "Metsavennad" (ehk nõukogude aegu "Maastik hobustega", 1941) näitab veel yht asja, milleks meil metsa vaja on. Ja mitte RMK uue juhtkonna kujutluste järgi "hästi majandatud" metsa. Kui venelased järgmine kord tulevad, ei peida lagedaks harvendatud metsa mitte yht mullikat, inimestest rääkimata.

***

Punane Hanrahan rääkis kunagi saarekylast, kus rändureid sõbralikult seemendamiseks kasutati. Haamri "Väljatõugatu" kommentaaris viidatakse hoopis ruhnlaste vanale seadusele "tõugata vallasemad saareyhiskonnast välja, saates nad yksi oma lapsega aerudeta paadis merele". Mullegi tundub see PH sentimentalismist märksa usutavam. Tõepoolest, pigem ohverdab keskmine kogukond enam-vähem ontliku paadi, et ennast silmakirjalikult veresyyst puhtaks pesta - tappa, ent mitte selle eest vastutada, isegi mitte enda ees. Egas meie teinud, meri tegi.

Väljatõugatu.

***

Aga võib-olla tulekski vaadata Haamri maale ilma prillideta. Tantsijad hakkavad keerlema, õhtune tuul kõigutab puuoksi ja sadamas käib vilgas tegevus. Peaaegu võib kuulda inimeste hääli, tunda mere, värskete kalade ja kõduneva adru lõhna. Lyhinägelik vaataja sobib lyhinägeliku kunstnikuga.

***

Vaadates Haamri sõjaaegset ja -järgset, esimeste Rootsi-aastate koloriiti, vedas tal kahtlemata, et sakslased teda lihtsalt padupunaseks ei tembeldanud. Ergas rootsipunane tuli Haamril hästi välja.

Mehed kajakatega.

***

Yhed sympaatsemad pildid on tegelikult ta kaljujoonistused. Joonistused, millel on kalju. Tahaks neid rohkem näha. Just graafikat, siin on näiteks ainult maal.

***

Eks ta on, jah, kyllaltki terav ja detailne. Nii abstraktsuses kui realismis. Kohati äkiline ja vihanegi. Ja kui näituse valik jätabki mulje, et yht-teist olulist jääb puudu - liiga palju on tyypilisi kalureid ja kajakaid -, vihjab lynkades peituvale ekspositsiooni lõppu torgatud dokumentaalfilm (ETV 1989, Jaak Haamer amatöörkaameraga). Augud jäävad, ent kes aega teleka ees istumisele kulutada viitsib, saab ka aimdused.

Merepõhi.

***

Teravust näitab seegi, et Haamri viimane maal "Kurt ja pime" (1994) viitab samavõrd kunstnikule kui kujutatule. Vasakul alumises nurgas algab see figuuriga ja hajub paremale yles liikudes valgetesse varjudesse. See on tõepoolest, käegakatsutavalt, kunsti lõpp.


P.S. Ega ma arvanudki, et ainus kirjutaja olen. Ekspress jäi lihtsalt õigel ajal kahe silma vahele. Eks nad räägi teistsugust juttu ka. Lubavad pealegi, et "näitus jätkub 11. juulist 12. oktoobrini KUMU kunstimuuseumis". Rõõm kuulda.

Naesterahvas nimega Kai Libe on isegi Nagisse fotod pannud. Põhiliselt kyll kylastajaist ja nende joonistustest, paraku. Egas kõik saa minusugused puristid olla, et käiks näitusel vaid pilte vaatamas.

Yldiselt on netis kole vähe pilte ja needki enamjaolt kehvad. Ehk panen midagi uut, kui lõunaks Haamri raamatu kätte saan. Või siis mitte.

Suusataja.

"Suusataja" myydi yhel Eesti oksjonil silmapaistva hinnaga. Põhjus on ilmne. Ehkki miks keegi paljarinnu suusatama peab, ei oska ytelda.

Lõplik asjakorraldus

Osaline hyydis järele kellelegi, keda ma tõenäoliselt elus näinud polnud. Enam ei näe ka.

Muusikavalik pani mõtlema. Mulle on aastaid hirrrmsat moodi meeldinud too matus, millega algab yks mu suuremaid lemmikfilme "Love Actually". Suhteliselt rõõmsameelne laul ja slaidid kadunukese elust. Sellised... rõõmsad. Hea valik. Peiede eesmärk peaks ju kah olema meenutada kõike toredat, mida inimene tegi. Et oli vahva sell, hästi elas ja - hea õnne korral - ka hästi suri. Ja nyyd võtame tema mälestuseks, nii nagu ka tema meie mälestuseks oleks võtnud. Klõmm!

Ma ise valiks kyll ehk midagi veel reipamat. Klišee, ma tean. Ent mis oleks parem kui hea klišee? Niisiis: palun koos videoga, tekst laululehtedel laiali jagada ja kõik, kes vähegi angliisi tönkavad, laulgu kaasa! Kes ei tönka, võib varbaga takti lyya. Ja pärast seda peab mõistagi juua ja syya saama, sest mis mõte sel suremisel muidu on? "Seal syya saab ja patustel on kerge läbi lyya," ytleb yks teistsugune laul.

Aga, jah, minu muusikavalik.



Ja nyyd, palun, kõik koos ja täiest kõrist: "Always look on the bright side of death..."


***

Yks kommentaator soovis asutada matusebyroo 2.0. Mõttel on jumet.

Hyvastijätukiri pannakse blogisse, uuendatakse Orkuti, Facebooki, Myspace'i, LinkedIni jts kontod (kas neil on ikka ankeedis koht surma-aasta jaoks?), värskendatakse RSSid, valik elu parimaid pilte lykatakse rate'i ning SMSiga reklaamitakse neid ja BlogTrees viimast blogikirjet. Valitud paladest tehakse DVD, mis peielauas ette mängitakse ja peielistele jagatakse. Peiede flaieri saab blogist välja printida, hiljem DVDd juba tasuta ei saa (myyakse Netflixis, Amazonis ja iTunesis). Samal ajal toimuvad virtuaalsed peied Second Life'i osas nimega Second Death, sinna pystitatakse ka hauamonument. Matuste ja mõlemate peiede videod lähevad Youtube'i.

Kirst? Milleks seda vaja on? Põletusmatus on palju hygieenilisem ning tuhk puistatakse kadunukese lemmik-MMORPG serverisse.

Meditsiiniline

Korraks oli mul tunne, et mandlilõikus on kuritegelik.

***

Vahel laseb täitsa olla. Või sedamoodi vähemalt näib. Kuni ei neelata.

***

Miks kogu suur meditsiinitööstus ei suuda teha yhtki niisugust valuvaigistit, mis toimiks?

***

Ehkki yldiselt on juba parem, loobusin kontserdist. Kardetavasti ei ole seal iga istme kõrval väikest syljekaussi. Või kas nyyd just väikest.

***

Jäätist ma sel suvel vist rohkem ei taha. Vist.

***

Läheb veel tykk aega, kuni ma kõigi teistega sama toitu sööma hakkan.
- Palun pasta seentega ja tass rohelist teed.
- Mulle palun kypselõhe keedukartuliga ja klaas apelsinimahla.
- Ma võtaks klaasi mineraalvett, gaasita. Ja karbonaadi.
- Ahju- või keedukartulid või riis?
- Ahjukartulid. Ja palun pange see kõik mikserisse ja laske hoolikalt väga peeneks. Parem, kui mahub läbi sõela tulema. Või isegi vahule.

***

"I have a dream." Ka minul on unistus.

Yhel kenal päeval lähen ma kas mõnda kõrtsi või kypsetan endale kodus suure portsu kuldseid krõbedaid praekartuleid. Ja ilusa pruuni tyki praeliha, sellise põhiliselt taise, kuid pisut ka läbikasvanud - säriseval pannil. Tomatit-kurki viilutan juurde. Ja kõige tipuks tass kanget musta kohvi, vahust ja nii aromaatset, et lõhna võib juba peaaegu palja silmaga näha; ja - mis peamine - kuuma.



"Hea, kui tavalisi asju vahel ei saa. Siis õpid neid hindama. Saad aru, et nad ei ole enesestmõistetavad," ytles sõber.

Tõepoolest, miks peakski inimese unistused Maslow' pyramiidi alumisest servast kõrgemale ronima? Söök, jook ja suguelu - neid suudab enamik inimesi endale vähemalt ette kujutada. Mis on ju ka väga tähtis.

Vaene väike Remsu

Kiitmine oleks justkui parem kui laitmine. Positiivne mõtteviis ja mis kõik veel. Aga mõni oskab kiitagi vaid teiste arvelt.

Ants Juske kiidab Päevalehes Remsu reisikirja:

Kirjaniku kirjutatud reisiraamatud on alati huvitavad: need pole mingid geograafi, ornitoloogi või botaaniku lood. Siin on alati laiemat üldistust läbi käidud maade kultuuridest ja seda subjektiivsest vaatepunktist ning neid lugedes tahaks sama kogeda.

Nõme Durrell ja vastik Darwin, kerige õige oma "Beagle'i" ja Korfuga teate, kuhu... James Cookist ja Marco Polost rääkimata.

Kirjaniku kirjutatud raamat on alati huvitav, see pole mingi kunstiteadlase mõttetu lamin. No loodame siis, et Remsu kirjatöö pole sama vilets kui Juske arvustus - ehkki mis kirjanik see Remsugi nii väga on, rohkem nagu õnnetus.

Pealkiri pealkiri pealkiri

Miks panna tekstidele pealkirju?
Kui pealkiri ytleb kõik ära, pole ju järgneval mõtet. See võtab loost kogu mahla välja. Triviaalne pealdis on veel hullem, see jätab ka vettinud papi maitse suhu.
Ja kui pealkiri jutuga ei seostu, miks ta seal siis yldse on?

Postimehes olla kunagi mõne aasta eest ilmunud samasugune pealkiri kui sel blogipostitusel. Aeg-ajalt juhtub neid teistelgi lehtedel. On see siis tegelikult yldse viga?

Muidugi, tähendusega ja tähenduseta nimede teemal võib samaviisi arutleda.

Lendav sugund ryndas malesuurmeistrit

Wired näitab videot, kus malesuurmeister Garri Kasparovit ryndab poliitilise kõne ajal sugundikujuline minikopter. No tere, talv!



Yhtlasi palub Wiredi rahvas appi keeleoskajaid. Kui keegi viitsib kuulata, mida Kasparov kommentaariks ytleb, olged kenad ja minged ytelged neile. Mina kõrvu eriti ei kikitanud, ent ta vist pomises midagi "poliitilisi diskussiooni tasemest" - aga kas lendpeenis pidi olema tavaline tase või seda kergitama, ei saanud aru.

Artikli kylge on pandud sildid "mänguasjad" ja "transport". Khõmm-kõhõmm. Sula tõde, jah, nii ta tõesti on.


P.S. Wired lendsugundite ajaloost.

Unistused esemetest

Räägivad telekas lasterikastest peredest ja muust säärasest.
Saatejuht kysib tytarlapselt:
- Kas sa oled saanud kõik, mida tahad?
- Ei.
- Aga kas inimene peaks saama kõik, mis tahab?
- Ei, siis ei ole tal enam unistusi.

Aga miks peaks unistama ainult - või yldse - asjadest?

Tehnilised nyansid

- Kas see, kuhu suunas hiir läheb, võib sõltuda sellest, kumba pidi on hiirepadi?
- Mis mõttes?
- Noh, ma keerasin hiirepadja teistpidi ja nyyd ta ei lähe sinna, kuhu ma tahan.
- Ei tohiks nagu...
- No ma lykkan hiirt vasakule, aga tema läheb paremale!
- Siis on sul hiir valetpidi peos.

Ajad, raamatud, inimesed

Veider on näha, kuis tekstide tähendus muutub.


***

Lappasin just yhe oma lemmiku Ain Kaalepi jutupudikogu "Jumalatosin". Silma alla jäi tore stseen näitlejast, keda odaviskaja mikski ei pea, kuid keha sportlaseks kehastudes lennutab oda tollest kaugemale; järgmisena kehastub ta aga pilveks ja lendab ära. Natuke unenäoline, nagu kõik selle raamatu tekstid. Sympaatiaga kirjutatud, tundub mulle.

Siis aga lugesin eessõna, kus Kaalep tunnistab, et suurem jagu jutte viitavad tögamisi yhele või teisele kujule. Odaviskaja võiks olla Friedrich Issak, kes Kultuuri ja Elu toimetajana ta tekste kärpis (ja keda on ehtsa, kirjandust autorist paremini tundva toimetajana nimetatud teises loos Isaioseks); näitleja lõhnab Stanislavski laadis ymberkehastumist jutlustanud Voldemar Panso järele, kellele stseen on ka pyhendatud.

See kõik võib ju väga hästi tõsi olla ja kyllap ongi; mina lugesin sest jutust aga välja autori sympaatia tema tegelaste suhtes. Ja kyllap on seegi tõsi. Kaalep on yks viimaseid humaniste, kes meil on. See asi kipub yldiselt moest minema ja, mis seal salata, Kaalep ise kah. Alles hiljuti mainis yks arhitektuurilise nimega bhoeet teda yleolevalt pejoratiivsel toonil ning ega koolilapsedki just omast vabast tahtest Kaalepi tekste pähe õpi. Pigem ikka Jyrgen Roostet või Kaalikest. Õpetaja tahtest ka mitte, õpetajad ei saa enamjaolt Kaalepist aru. Tema pysib ses vanas heas humanistlike erudiitide traditsioonis, mis mullegi meeldib, ehkki mina olen pärit selleks juba pisut liiga läbipõlenud ajast. Vanasti oli kombeks eeldada, et lugeja ei ole loll, ning kui ta mõnd fakti ei tea, kyllap võtab siis rõõmu ja rahuloluga raamatu pihku ja otsib. Vanasti, jajah. Kord ysna ammu.

Mõnd Kaalepi laulu siiski teatakse, ehkki muidugi ilma autori nimeta.


***

Teisalt lõpetasin mõne päeva eest Jaan Krossi ajamäletsuste esimese köite, mille sabamises otsas lugesin täitsa mõnuga yht kummalist poeesi. Natuke yllatunud, natuke irooniline, teravkeelne ja, ehkki mitte juht tähtteos, minu arust ka yldse mitte paha.

Ja siis tõstis Kross selle oma kommentaaridega konteksti, millest võis aru saada, et tema puutus sedasinast taiest parimal juhul hanguga, nina samal ajal pesulõksu abil kinni pigistades.

Ma nägin jah, et autor - kuuldavasti Endel Nirk - vabavärsitsejaid ja omapäratsejaid eriliselt ei armastanud, ent teda kirjanduslike vaadete avaliku poeetilise väljenduse pärast "enam-vähem korralike inimeste" hulgast välja arvata - olgu aeg ja poliitika milline tahes - tjaa... Selleks on minus vist natuke liiga suur tera Voltaire'i - veel yht minu kooliaegset suurt lemmikut.


***

Saa siis aegadest ja inimestest aru, eks ole.

Kuidas Äripäeva paberlehte veebist lugeda

Võtsin näiteks artikli, mille otsing Google'ist annab siiani vaid kaks vastet: "Maanteeröövist Eesti moodi". Ilus selge juhtum.

Esimene näide: aripaev.ee.
Näete lugu? Ei näe.



Teine näide: jah.ee.
Tekst ilusasti olemas.



Ehk siis kui leiate loo, mida Äripäevast ei näe, otsige selle pealkirja jah.ee-st.

Arvatavasti on asi selles, et jah.ee võtab tekstid RSSist. Olen varemgi kuulnud, et sealtkaudu pääseb Äripäeva paberlehe juttudele normaalselt ligi, erinevalt lehe veebikyljest.

Miks ma sellest kõigest räägin? Sest minu arvates on rumalus hoida arvamusartikleid salasõna taga peidus, tarvitamiseks yksnes paberlehe tellijaile. Arvamuslugude eesmärk on tekitada yhiskonnas debatti ja seeläbi ka huvi lehe vastu. Et teksti yle diskuteeritaks, peab see aga olema kergesti ligipääsetav ja tsiteeritav. Kui ma pean minema lehte lugema raamatukokku või tellijast sõbra poole, jääb see must lugemata. Konkurents mu ajale on niigi tihe.

Igatahes ei saa keegi ytelda, nagu poleks ma sellest ka majasiseselt rääkinud kõigile, kes eest ei jookse. Räägin lihtsalt siin ka. Kui niisugune võimalus tõesti kellelegi hinge peale käib, eks keeraku see siis kinni.

Rahvaliitlane tappis jõhkralt metslooma

Eile õhtul kell 20.20 ründas endine keskkonnaminister Villu Reiljan Tartumaal Luua vallas Hunti, põhjustades talle surmaga lõppenud kehavigastuse.

Rahvaliidu juhtpoliitik tabas Hundi ootamatult, kui too puhkas pärast kahekäigulist õhtueinet Vanaema majas. Rahvaliidu pressiesindaja teatel põhjendas Reiljan oma tegu Eestit tabanud majanduslangusega. Eksminister ise keeldus kommentaaridest.

"Reiljani tegu ei ole kahtlemata poliitikule kohane," nentis Mart Laar oma blogis. "Mina oleksin piirdunud Hundi pildi tulistamisega."

Luua konstaabel Andrus Mägi esitas Reiljanile süüdistuse looma julmas kohtlemises. Loomakaitse Selts tegi sel teemal avaliku pöördumise, millega saab ühineda aadressil www.kaitsehuntireiljanieest.ee.


***

Näpuharjutus tänaselt koolituselt.

Kinnisvarafilosoofia

Maja, korter, kontor, ladu, pood, põld, soo või mets on enamik aega lihtsalt need, mis nad on: maja, korter ja nii edasi. Alles siis, kui neid myyma, ostma või rentima hakatakse, muutuvad nad kinnisvaraks.

Järelikult... Asjadest, mis ei liigu, saab kinnisvara, kui nad puutuvad kokku rahaga.

Mitte enne. Mitte pärast.

Järelikult... Teatud mõttes ongi kinnisvara puhtspekulatiivne nähtus. Kuni temaga ei toimu midagi rahalist, ei ole ta kinnisvara. Mittespekulatiivsest või, enamgi veel, myydamatust kinnisvarast kõneldes kaob sõnade tagant tähendus ja need kukuvad kolksuga maha.


***

Põldu saab kynda. Sinna saab taimi kasvama panna. Metsas kasvavad puud ja seened, elavad rebased ja yraskid. Soos on vesi ja turbasammal, vahel ka laudtee. Korteris võib teha remonti. Majale saab panna rookatuse või elada seal seitsmekesi.

Kinnisvara puhul saab seda kõike näha vaid läbi rahaprisma. Turbasammal tõstab soo väärtust, majavamm langetab. Seitse elanikku on pisikese maja jaoks palju, amortisatsioon kerkib järsult. Pikne ohustab kinnisvara, niisamuti maavärinad ja liigvesi. Rebane võib panna kinnisvara pahasti haisema, sel juhul on seda halb ostjale presenteerida. Seevastu mõjub madalhaljastus kinnisvarale yldiselt hästi. Ka ilus ilm soodustab myygitehinguid.

Kinnisvara võib muuta omaniku rikkamaks (ehkki kaugeltki mitte alati), maailma teeb see aga vaesemaks.


***

Kinnisvara loogiline vastand oleks mitte vallasvara - sest vallatakse ju mõlemat -, vaid lahtis- või vabavara. Ehkki lahtisvaraga on yldiselt nadisti, on vabavara täiesti olemas. Ja see pole kohe kindlasti mitte kinnisvara. Ta on yldjuhul immateriaalne, fikseerimata ja fikseeritamatu niihästi geograafilise kui ka autoriõigusliku taustsysteemi suhtes. Liigub vabalt ringi.

Võib-olla ta on siiski tõesti kinnisvara vastand.


***

Põld või maja on subjekt. Ehkki mõlemad neist on oma algupäras inimesega seotud, jäävad nad vähemasti mõneks ajaks alles ka inimeseta. Põllul elavad hiired ja kasvab orashein. Majas elavad... nojah, jällegi hiired, ehkki enamasti teist sorti. Sahvris on kolm pytti hapukurke ja kummuti peal vaas.

Kinnisvara on objekt. Teda ei ole, kui inimesed parasjagu, just selsamal hetkel temaga kuidagi ei suhestu. Kyllap on viga selles, et yhtki teist looma- ega taimeliiki pole seni suudetud õpetada rahaga midagi peale hakkama. Vähemalt rahaga rahana, mitte metalli või paberina. Või kaurikarbina.

Leida jääb vaid verb.

Homsed synnipäevalapsed

Tulge mulle veel tõenäosusest ja usutavusest rääkima.

From: R
Sent: Tuesday, May 13, 2008 12:17 PM
To: T
Subject: igaks juhuks kontrollin

Kas see on ka ikka päris-päris kindel?

"T*** K*** 46
A***
juhatuse liige

T*** K*** 45
B***
juhatuse liige"

Ma lihtsalt ei taha oma silmi uskuda.

R

From: T
Sent: Tuesday, May 13, 2008 1:09 PM
To: R
Subject: RE: igaks juhuks kontrollin

Tere.

On küll kindel.
AS A***, T*** K*** juhatuse liige, isikukood ***9
AS B***, T*** K*** juhatuse liige, isikukood ***2

T

Ehk siis kaks sama nimega inimest, syndinud samal kuupäeval yheaastase vahega.
Täpsemalt homses lehes, eks ole.

Eesti oma Tähevärav

Kord aastaid tagasi, ylikoolis yhelt erialalt teisele siirdumise järel kutsuti mind yhte Eesti kaitseväe asutusse - ilmselt mitte enam sõjakomissariaati, vaid sellega võrdsustatud isikusse. Nad seal ei suutnud päris hästi aru saada, mis minuga oli toimunud, ning ma ei pingutanud liialt, et seda neile selgitada. Kui ylemus oli mu peale hääle kähedaks karjunud, läks ta ukse taha suitsu tegema ja rahunema, sekretäripiiga aga pani kirja minu muud parameetrid ja silmanägemise miinused ning saatis mu igaveseks koju. Kõige rohkem tegi mulle toona nalja, kui hoolikalt tytarlaps kõik mu keeled kirja pani. "Kas "akkadi keel" kirjutatakse yhe või kahe k-ga?" Mõte Eesti-Sumeri sõjas tõlgiks sattumisest tundus, khm, omapärane ja huvitav.

Vaatan viimasel ajal yle toredat ulmeseriaali "Stargate SG-1". Kuskil seitsmenda hooaja alguses tuli äkki mu enda kunagine episood meelde. Kostis vaikne klõksatus ja kõik asetus paika.

Nii et ärge imestage, kui yhel päeval näete töökuulutuste rubriigis teadet:

Eesti kaitsevägi pakub tööd soravalt vana-egiptuse, akkadi ja sumeri keelt valdavatele ajaloolastele. Vajalik lahingukogemus. Hea palk ja rohkelt väliskomandeeringuid, põnevad kohtumised huvitavate inimeste ja teistega. Helista juba täna!

Moodne meditsiin

Seisan lõputus ja ringiratast käivas vereanalyysisabas.

Hetk tagasi nägin oma silmaga, kuidas systlaruumi verd andma sisenes kitarr.

Häda.org

hada.org

Klassiekskursioon

"Tere. Siin korrusel on lehetoimetus. Siin tehakse lehte."

"Siin istuvad sekretärid. Nende töö on olla tark ja ilus. Nemad teavad kõike, mis juhtub, ja kus keegi parasjagu on. Kui sul on mure, maksab nende juurde tulla, sekretärid oskavad aidata. Ja nemad vahetavad ka mynte kohviautomaadi jaoks. Kohviautomaat on, näe, siin nurga taga. Pärast me näeme teda veel."

"Siin on kalad. Mina nende nimesid ei tea, aga näoilmest võib aru saada, et nad on väga tähtsad."

"Siin on koosolekuruumid. Seal saab istuda ja asju arutada, kui miski segaseks jääb."

"Siin pimedas toas elavad fotograafid. Neid on palju, neil on kõik asjad segamini ja nad kardavad valgust. Fotograafid teevad lehte pilte, sest ilma piltideta leht on igav ja seda ei viitsi keegi lugeda."

"Siin kahes reas istuvad ajakirjanikud, kes kirjutavad lehte jutte. Lehes on iga päev terve hulk jutte ja kuskilt peavad need ju tulema, eks ole. Ajakirjanikud on väga uudishimulikud. Nad helistavad kogu aeg igale poole, vahel käivad ka mööda ilma ringi ja panevad kõik kirja, mida näevad. Hiljem läheb see jutt lehte."

"Siin istuvad need, kes kirjutavad igasugu asju arvutisse ja internetti. Sealt on põnev lugeda. Ja suure punase laua ymber istuvad need, kes peavad igal õhtul kõige kauem töötama. Nemad valivad välja, millised uudised ja pildid homsesse lehte panna. Lehte ei tohi ju tyhje auke jääda. Nemad parandavad ka kõik vead ära, sest vigu ei tohi lehes kah olla. Vahel mõni satub, aga yldiselt ikka vähe."

"Siin istuvad toimetajad. Kui keegi lehele jutu kirjutab, siis nemad vaatavad yle, kas see on ikka hea ja huvitav jutt. Vahel teevad natuke paremaks ka. Ja kui vaja, siis kirjutavad või helistavad inimestele ja kysivad jutte juurde. Põhimõtteliselt võib igayks lehte kirjutada, toimetajad vaatavad siis kirjutatu yle."

"See mees joonistab lehte pilte. Enamasti teevad pilte fotograafid, aga tema teeb igasse lehte yhe joonistatud pildi. See on siis niisugune lõbus ja naljakas. Näete, niisugused vahvad suure ninaga mehikesed on siin peal. Ta armastab, jah, kollast värvi."

"Kõige tähtsam toimetaja on peatoimetaja. Tema on lehe jaoks umbes sama nagu koolis on direktor. Tema ytleb, mis peab kuidas olema ning kes peab mida tegema. Vahel kiidab ja vahel noomib ka, kui keegi on millegagi hakkama saanud või lillepoti ymber ajanud. Ja nyyd ytleme kõik koos: "Tere, peatoimetaja!""

"Siin on kohviautomaat. Tema on väga tähtis. Kohviautomaat on ajakirjaniku sõber. Kui kohviautomaat on katki, siis ei saa ajakirjanik kohvi ning on väga pahur ja kurb, sest ta peab teisele korrusele kohvi järele minema. Näiteks kolmandale või viiendale või yheteistkymnendale. Õnneks on meil majas lift. Kohviautomaat sööb yhekrooniseid mynte ja annab vastu kohvi. Näe, nii. Teeme kohviautomaadile pai!"

"Siin kapis on vanad ajalehed. Siia saab tulla ja vaadata, kas see jutt, mida sa tahad kirjutada, ei ole kogemata juba varem ära ilmunud. Või kui miski on meleest ära läinud. Ega kõik ju kogu aeg meeles ei pysi."

"Siin virnas on värsked ajalehed. Neid võib võtta, kui vaja on. Teinekord võib tullagi toimetusse ja sekretäride käest kysida, nemad ikka annavad. Meil on yldiselt lahke rahvas, mina olengi kõige kurjem."

"Nii. Kas on kysimusi ka või lähete kohe edasi liftiga sõitma ja yheksanda korruse kohviku aknast kõrgelt välja vaatama?"


***

Umbes nii see asi vist homme välja näeb, ainult mitte sedavõrd sõnaohtralt.

Lubasin tondilastele kontorit näidata. Palju kummalisi masinaid, sebimist ja akvaarium kaladega. Ega meil muud põnevat ole.

Mõisad põlevad, saksad surevad

Ehkki majandusseisaku öö on pime, ei pea Norma valguse pärast muretsema. Peakorteri akende alla on kogunenud rahvamass tõrvikutega. Tuul lööb helgid võbelema, väikeaktsionäride tontlike varjude seast tungivad teravalt esile hangud ja vikatid. "Mehed, Rootsi pole enam kaugel!" kisendab keegi. Nõukogu ruumides pyyab näost kaame kogu värisevil sõrmil meeleheitlikult Autolivi numbrit valida. Kinni. Kogu aeg kinni. Kas tõesti pole mässajate vastu kuskilt abi tulemas?

Jätkub homses lehes. Arvatavasti mitte samamoodi.
Vt ka: Mäss Norma pardal

Veel yks Euroopa

Larko ja veel kellegi eeskujul, kes praegu kohe meelde ei tule: minu Euroopa.




Nagu teistelgi, hulga läbisõitudega, mis katavad kaardil hea hulga pinda. :)

Mure

Yks pisike tegelane hädaldas täna õues oma pool tundi. Ta tahtis kiigule hoogu, aga ema kastis hoopis lilli. Mure oli arusaadav. Reaalne. Läks hinge. Oleksin talle juba ise appi läinud, aga... Mitte mind ei olnud seal vaja, vaid emmet. Nii me siis olime, tema seal väljas, appikutsumisest väsinud, mina toas, poolunes.


***

Mulle ei meeldi, kui mind midagi tegema sunnitakse. See solvab midagi kuskil sygaval sisimas. Ma solvun kergesti ja olen pika vihaga. Ilmselt on see pärit mingist ysna vanast ajast, mida ma ka ise enam ilmsi ei mäleta. Jäik selg, kapseldumine, merikarp paneb pooled klõpsuga kinni ja sulgub. Vahel tuleb see ikkagi alla neelata, ent jääb kauaks meelde, aastakymneid. Ega kedagi appi ei tule, ise peab hakkama saama.


***

Kuidas depressioonist jagu saada?

Ääremärkus vabapidamisel prygilatele

Mr Costello on mitut puhku arvanud, et inimestelt peaks hakkama prygi ilma rahata vastu võtma. Teised ka.

Lapsuliblikas on mitut puhku arvanud, et ega ikka ei peaks kyll. Teised ka.

Eks sel korjame-rohkem-makse-ja-laseme-"tasuta"-ära-tuua lahendusel on muidugi omad hädad kylges. Mitte just kõige pisem neist pole seegi, et igayhel on oma arvamus, mida kõike võiks yhiskassa kaudu ajada. Alustades tuletõrjumisest (a propos, alles hiljuti liikus ringi pisiuudis, et järjekordne vabatahtlik tuletõrjekomando pani toe ja raha puudusel pillid kotti) ja lõpetades, eks ole, prygistamisega. Kõik head ja vajalikud asjad. Ainult et kõige jaoks ei jagu, kui me just ei lõpeta palgamaksmist ja äritegevust ning ei hakka inimestele töö eest toidutalonge jagama.

Teine kysimus on, millal või kuidas siis kasvavad need inimesed, kes ise eluga hakkama saavad? Näiteks taipavad oma peaga ning riigi abita, et prygi läheb prygikasti. Tartu esiräppar Kaalike võib meeldida või mitte, aga vähemalt sellest saab ta selgelt aru. Paljud ei saa.

Samas.

Tõsi on loomulikult seegi, et inimestele võib rääkida igasuguseid argumente või yldse väga toredat ja loogilist juttu, ent nemad käituvad ikka samamoodi kui varem. Näiteks virisevad auklike tänavate ja kõrge maamaksu kallal, kuid hääletavad ikka Savisaare poolt. Või nurisevad, et pood on räpane, saba pikk ja valik niru, aga lähevad ikka Säästumarketisse. Või kaeblevad, et ei leia tööd, ent ei viitsi ka aastakymnete jooksul midagi uut õppida. Või viivad oma prahi naabrite mahapõlenud suvila taha, vingudes, et miks peaks prygi äravedamise eest maksma.

Suur osa inimesi lihtsalt ei käitu ratsionaalselt. Ja nad ei kao kuhugi. Ylejäänud peavad nende olemasoluga leppima ning pyydma leida nyri reaalsusega arvestavaid lahendusi. Vahel on tõepoolest abi sellest, kui inimestel elu piisavalt mugavaks teha ning teiselt poolt ogalise malakaga udjada. Sest kõigi taga passida ja ööpäev läbi valvata ei jaksa ykski, ei loom ega inime.

Tegime ära: ehmatasime Wiredi istuli!

Ohpuu juhatas mu Teeme Ära teemalisele kommentaarile "Estonia's Digitized Garbage" ("Eesti digiteeritud prygi") mu lemmikajakirja Wired blogis.

Seal on yleval ärategijate ingliskeelne pressiteade. Aga Bruce Sterlingi (!) saatetekst meeldis mulle sedavõrd, et tõlgin ta ära. Mitte väga hoolikalt, ent vähemalt yldjoontes.

(((Meie siin BEYOND THE BEYONDis ei postita tavaliselt tooreid pressiteateid, ent kui sa sedasorti pingutuse taga olevate motiivide ja mõtteviisi yle natuke järele mõtled, hakkab pisut õudne. Ma olen nõus vedama kihla hea hulga raha peale, et suurem jagu neist Google Earthis märgendatud illegaalsetest prygilatest on pärit juba nõukogude ajast. Nii et kui teil on see Eesti kyberrohelise miljonäri web 2.0 stiilis osalusskeem, et tema kodumaa pind satelliidipildi abil puhtaks kraapida... Venemaa ei suudaks iial sellisest kampaaniast isegi unistada. USA on lihtsalt liiga lohakas. Isegi Rootsil, Soomel ja Norral läheks raskeks. Võib-olla ylipuhas ja avalike asjade suhtes sõbralik Šveits, aga sa jeebus kyll... kes pagan see rahvas on?)))

Võtab vägisi irvitama.
W00t! Go us! Palju õnne meile kõigi poolt!

Loomad isekeskis

Hommiku algus: rott lasi hiire täis.

Ärategijad: meediamuljed kommentaaridega

"...sisekommunikatsioon ja organiseeritus olid veidikene nõrgavõitu..."
Nojah, seda ytleks ma kah. Kui meie kamba organisaator asjapulkadele helistas, sai vist umbes kolmandal katsel alles asjalikku nõu.

Et asjad taheti ära vedada peamiselt džiibi sabas madalal haagisel, kuulsime pärastlõunal. Seni mõtlesime, et kui klaasikillud vana kasvuhoone mant kile peal kokku tassime, võib need ju koorma põhja panna. Aga miks kile peal? Sest klaasikotte oli kaks või kolm ning neistki esimene läks katki kohe, kui sinna esimese klaasikillu sisse poetasin.

Ehituspraht jäigi sinnapaika, polnud kuhugi panna. Yks tyyp ytles, et "ju siis peaks päärast keegi labidaga tulema", ent eriti veenvalt see ei kõlanud. Võimalik muidugi, et saime millestki valesti aru. Täitsa võib olla. Aga on ka paremat kommunikatsiooni.

Ehitusprygikotte oleks vaja olnud. Pagan, et ma ise ei varunud. Samas, varutud rehadega polnud midagi peale hakata.

"Kindlasti tuleks seda kõike ühel aastal veel korrata, sest neid inimesi, kelle mõtlemine on piiratud, kes ei saa aru, kuhu käib prügi, kes ei saa aru, kui tähtis on hoida loodus puhtana, on päris palju."
Sedaviisi arvavad päris paljud. Ehkki omajagu õigus on ka neil, kelle meelest on yrituse põhiline mõju noortele, kes edaspidi oma peresid mõjutavad. Sest noori tundus nii minu muljete kui ka nähtud piltide ja uudiselõikude järgi kõige rohkem väljas olevat.

"Käige põrgusse viimne kui üks (k.a. ma ise oma varjases nõmedas nooruses), kes Eestimaad ja ka ülejäänut maailma ühel või teisel viisil on lagastanud! VIIMNE KUI ÜKS"
Tõenäosus lagastamise eest peksa saada on lähemaks ajaks järsult tõusnud.

"Mis viga paljajalu käia, kui varsti on Eestimaa prahist puhas!"
ytleb Kadri Allikmäe intervjuus, mille Madis Jyrgen temaga Ekspressi tarbeks tegi. See on yks mõnus kirjatykk.

"Eks suvilaomanikud arvestavad, et äkki korjab keegi 3. mail ka nende jäägid ära!"
Sedapidi arvajaid on, jah, kuidagi paljuvõitu. Alles mõne tunni eest nägin "Reporteri" saates kah sama juttu.

"Säästu-inimesed lihtsalt ei suuda leppida mõttega, et millegi nii enesestmõistetava eest nagu prügi tekkimine, tuleb raha maksta. ... Inimene on valmis kulutama tunde ja kroone, et osta hulludelt päevadelt natuke odavamat kaupa, samuti on ta valmis riskima keskkonnainspektoritele ja politseinikele vahele jäämisega, et jäätmetest odavamalt vabaneda. ... Mõtteviis on lihtsalt selline."
Tõsi. Ehkki ma kahtlen, kas tasuta prygilate väljakuulutamine aitaks. Osa loobib ikka kõik maja taha metsa. Ega meiegi nähtud kylamammi koristama tulnud, tal oli tarvis uksehingi või midagi seesugust. Ning see sotsialism teeb teistel meele mõruks. Siis ei taha varsti enam ykski maksta ega sortida.

Prygimägi ei ole kaubamaja. Ja minulgi pole sellele asjale täiuslikku lahendust pakkuda.

"Tsau. Ei, ma ei ole kodus, ma käisin seal, noh, koristamas. Tore oli, tead, me leidsime ühe surnud inimese ka. ... Kolmekesi olime, mina ja (veel üks nimi, mille ma ära unustasin) ja Indrek Pertelson. ... Kilekoti sees oli prügi hulgas. Ei teatanud, Indrek ütles, et ei hakka jamama. Mul on süümekad praegu. Helistasin emale ja ta ütles ka, et oleks ikka pidanud teatama."
Et kuidas siis nii, kodanik Pertelson? Ai-ai-ai!
Ise veel sportlane, peaks lastele eeskujuks olema.

Viskasin hommikul nalja, et kyllap neid ikka mõni välja tuleb. Tegelikult muidugi päris loogiline. Tavaliselt leiavad laipu mängivad lapsed. Kes siis veel? Politseinikud ju heinakuhjades ja võsa vahel ei mängi.

"Võib-olla võtab mõni patustaja õppust ja vaatab hoolikamalt, et oma visiitkaarti prügi sisse enam ei jäta. Vahele jäänuid tasub täie rauaga trahvida, kuigi karta on, et tõendeid katsutakse vaidlustada. Halduskohtudes on arvatavasti peagi hunnik kaebuseid, kus prahi omanikud väidavad, et süüdi on hoopis keegi tundmatu vedaja, kellega sai suuliselt jäätmekäitluses kokku lepitud."
Jahah. Leidsime ise ka teatud vihjeid. Ja kuigi kylamammi kinnitas, et kõik kurja olevat teinud vandaalid, siis mina kyll ei usu, et asustatud maja taha metsa, kuhu kuidagi teiselt poolt ei pääse, tuleksid oma prygiga mingid võõramaalased või tulnukad. Kultuurikiht oli paks, nõukogudeaegsed becherovkapudelid, majoneesipurgid ja kefkataara. Nyyh, nostalgia. Kui natuke kaevata, tuleks ilmselt ka esimese vabariigi aegne kola välja.

Taara taaraks. Eks teoreetiliselt saab ses asjas võimalik yht-teist ette võtta kyll. Ehkki selle kohta tuleb paar tsitaati kohe järgmiseks. Aga kui peaks õnnestuma korraldada paar näidisprotsessi, hakkab kohe uus tsirkus: toredad inimesed sokutavad naabrite sodi enda prygisse... ning viivad selle siis ERITI õnnelikult metsa alla. Ja, kirsiks koogi peal, helistavad seejärel keskkonnainspektsiooni või kuhu iganes, et naabritele käru keerata.

Kusjuures pärast seda pole ka tavaliselt räpanokkadel kuigi raske väita, et nende sopa viis metsa keegi teine. Mine ja tõesta.

"Kui see dihvann vedeleb Sinu kinnistul, siis oled paraja supi sees ja lase see ära vedada prügilasse, kuna olenemata sellest, kes selle sinna tõi, oled kinnistuomanikuna kohustatud selle ära koristama ikkagi ise.
Kui aga pole erakinnistul, mine vallavalitsusse ja tee selle väärteomenetleja juures avaldus, kindlasti lisa ka kuupäevaga foto juurde. Seejärel, aasta möödudes Sinu avaldusest, tullakse ja koristatatakse see ära. Kui ei koristata, mine ja küsi, miks seda tehtud ei ole. Sinu avaldus on väga oluline, sest sellest kuupäevast hakkab tiksuma üks aasta."
Yks lahendus, vähemalt teoreetiline.

"Arvatavasti edasi saab nii, nagu see on sätestatud Jäätmeseaduse §128 lõikes 5, et nn piraatprügi, st jäätmete käitlemise ja saastuse likvideerimise korraldamise kohustus on keskkonnateenistusel.
Kui aga süüdlane leitakse, siis peab ta oma laga ära koristama ise. Kui ta seda ei tee, siis koristamine ikkagi korraldatakse ja eitegijale väänatakse tasumiseks sunniraha, maksimaalmääras 75000 krooni.
Käesoleva kampaania käigus me leiame kindlasti ka asitõendeid ja päris kindlasti saavad kurjategijad, seda need piraadid ju on, väga vägevasti karistatud."

Nojah. Kena keik. Aga samas räägitakse ka teistmoodi.

"Mõned aastad tagasi veeti prügi minu maale,mille hulgast leidsin omanikule viitavaid asju.Teatasin konstaablile ja käisime koos prügi arvatava toojaga kohal.Prügi tooja võttis otseselt temale viitavad asjad ja ütles et ei tea kust need sinna said. Sai ka keskonnainspektorile räägitud tema ütles et kuu aega on MINUL aega prügi koristada, kui ei siis tuleb trahv.Tegelik elu selline,kui maal omanik.Milleks vaeva näha kui lihtsam on trahve kirjutada maaomanikule."

Mnjah.


***

Korjasin kõik leitud ärateojutud deliciousesse kokku:
http://del.icio.us/oop/teeme%C3%A4ra2008.

Kyllap neid tuleb juurde.

Ambla vald tehtud

Yleyleeilsest ei mäleta suurt midagi, aga õhtul jooksis naabermaja kõrvalt põder yle tee. Õige ka, egas ta majast läbi joosta saanud.

Yleeilne oli päris tore. Käisime rabas, olime surmväsinud. Oleks ma usin olnud, saanuks pikemaltki rabas olla. Raba on hea.

Eilne päev ei kõlvanud kuhugi. Peaaegu sama hull kui yks hiljutine kolmapäev - oli see nyyd eelmise või tunaeelmise nädala oma.

Tänane oli jälle päris tore. Olen pisut liiga läbi, et pikalt blogida, ja fotoka patareid on omadega õhtal, aga yritus oli tore. Käisime neljakesi Ambla vallas Lombi pere mahajäetud majapidamist koristamas (nagu yks jutukas kylamammi meile pärastlõunal seletas). Päris korda ei saanud, nii nagu laiemas mastaabis Eestigi. Yht-teist ometigi. Tasuks kauss seljankat ja ärategemisemärk - minu arust kasudega kaup.

Loodetavasti õnnestub homme sest heade ja halbade päevade siinusrytmist välja murda.


***

Ma arvan, et mu vanaemal oleks sellest hea meel olnud. Ta oli enne sõda ysna pikalt Ambla vallas. Alguses kyll Nõmmkylas - kui ma ei eksi, siis ka vallasekretär -, valdade liitmise järel aga Amblas, vist kyll mingis vähemas ametis. Rääkis sellest ikka aeg-ajalt.


***

Yhtlasi palun kõigil, kes viitsivad, panna kirja oma mälestused ja muljed Eesti ärakoristamisest ning saata need (parem veel, koos fotodega) Kortslehele aadressil kortsleht@kortsleht.ee. Mingi osa mahub maikuu paberlehte, suurema jao katsume aga võimalikult ruttu oma veebi yles panna.

Artikleid ilmub sest asjast nyyd niigi, ent osalejad on seda väärt, et ka nende endi arvamused mingi pildi moodustaks ja kõigini jõuaks.

Aitäh.



P.S. Ma ei tea, kas ilma Gmaili/Orkuti kontota kah seda näeb, aga Orkutis on juttu tänastest kõige huvitavamatest leidudest.

Vaikus saalis

Lehetegemine on yks naljakas asi. Kord askeldad rahulikult omaette, midagi head või kurja silmas pidamata, ning siis järsku partsab sulle kaela terve parv tegelasi, kes kõik on su tehtut lugenud, igayhel oma seisukoht või arvamus. Vahel kiidetakse (mis on ju meeldiv), vahel aga saad mööda kuppu nii, et tähetolm silmist välja lendab.

Teinekord nikerdad ja silud, itsitad salamisi pihku ja vaatad, et keegi pealt ei näeks. Jätad kirjutamise viimasele hetkele, mil kõik teised on ammu läinud ja keegi ei saa enam su kurje kavatsusi segada. Torkad ja hammustad, valad haavadesse sapirohelist, ilgeid aure õhkavat myrki ning arvad, et ai, ma nyyd ytlesin! Kyll homme alles hakkab andmine! Tutkit. Mitte yks kipp, kõpust rääkimata. Ei loe seda kõike keegi, arvatavasti läks kohe pliidi alla.

Veebilehega on ses mõttes hea ja lihtne. Paned kaunteri kylge ja saad kohe teada: kes käis, kus käis, kui kaua käis. Kas luges ka või läks kohe minema. (Arvatavasti sattus valele aadressile.) Paberlehte tehes aga heidad jõekaldal näoli mutta ja karjud. Isegi kalad ei kuule. Porimask on loodetavasti näole hea, muud kasu ei midagi. Või kui on, siis ei tea. Ja kolmesajas, tuhandes viiesajas või kahekümnes tuhandes eksemplaris paljundamisel pole mingit vahet.

Kui oled tyhmilt optimistliku loomuga ja hakkad igal hommikul tuima näoga tööle, tahtmata tagasisidet või kellegi arvamust, siis on muidugi ykskõik. Ei tule sihukest mõtetki, et tahaks midagi veel. Kõik siiski niisugused ei ole. No mis teha.

Kuidas saada ökofašistiks?

Kui inimene peatab auto, läheb metsa, sodib puule oma kaks sõna, ronib autosse ja sõidab edasi, pole sealt minu arvates enam midagi päästa. Viiegrammine tinatablett lolluse vastu kõrvaldab reostuse genofondist.
Veengu mind vastupidises, kes suudab.