Lõplik asjakorraldus

Osaline hyydis järele kellelegi, keda ma tõenäoliselt elus näinud polnud. Enam ei näe ka.

Muusikavalik pani mõtlema. Mulle on aastaid hirrrmsat moodi meeldinud too matus, millega algab yks mu suuremaid lemmikfilme "Love Actually". Suhteliselt rõõmsameelne laul ja slaidid kadunukese elust. Sellised... rõõmsad. Hea valik. Peiede eesmärk peaks ju kah olema meenutada kõike toredat, mida inimene tegi. Et oli vahva sell, hästi elas ja - hea õnne korral - ka hästi suri. Ja nyyd võtame tema mälestuseks, nii nagu ka tema meie mälestuseks oleks võtnud. Klõmm!

Ma ise valiks kyll ehk midagi veel reipamat. Klišee, ma tean. Ent mis oleks parem kui hea klišee? Niisiis: palun koos videoga, tekst laululehtedel laiali jagada ja kõik, kes vähegi angliisi tönkavad, laulgu kaasa! Kes ei tönka, võib varbaga takti lyya. Ja pärast seda peab mõistagi juua ja syya saama, sest mis mõte sel suremisel muidu on? "Seal syya saab ja patustel on kerge läbi lyya," ytleb yks teistsugune laul.

Aga, jah, minu muusikavalik.



Ja nyyd, palun, kõik koos ja täiest kõrist: "Always look on the bright side of death..."


***

Yks kommentaator soovis asutada matusebyroo 2.0. Mõttel on jumet.

Hyvastijätukiri pannakse blogisse, uuendatakse Orkuti, Facebooki, Myspace'i, LinkedIni jts kontod (kas neil on ikka ankeedis koht surma-aasta jaoks?), värskendatakse RSSid, valik elu parimaid pilte lykatakse rate'i ning SMSiga reklaamitakse neid ja BlogTrees viimast blogikirjet. Valitud paladest tehakse DVD, mis peielauas ette mängitakse ja peielistele jagatakse. Peiede flaieri saab blogist välja printida, hiljem DVDd juba tasuta ei saa (myyakse Netflixis, Amazonis ja iTunesis). Samal ajal toimuvad virtuaalsed peied Second Life'i osas nimega Second Death, sinna pystitatakse ka hauamonument. Matuste ja mõlemate peiede videod lähevad Youtube'i.

Kirst? Milleks seda vaja on? Põletusmatus on palju hygieenilisem ning tuhk puistatakse kadunukese lemmik-MMORPG serverisse.