Vaikus saalis

Lehetegemine on yks naljakas asi. Kord askeldad rahulikult omaette, midagi head või kurja silmas pidamata, ning siis järsku partsab sulle kaela terve parv tegelasi, kes kõik on su tehtut lugenud, igayhel oma seisukoht või arvamus. Vahel kiidetakse (mis on ju meeldiv), vahel aga saad mööda kuppu nii, et tähetolm silmist välja lendab.

Teinekord nikerdad ja silud, itsitad salamisi pihku ja vaatad, et keegi pealt ei näeks. Jätad kirjutamise viimasele hetkele, mil kõik teised on ammu läinud ja keegi ei saa enam su kurje kavatsusi segada. Torkad ja hammustad, valad haavadesse sapirohelist, ilgeid aure õhkavat myrki ning arvad, et ai, ma nyyd ytlesin! Kyll homme alles hakkab andmine! Tutkit. Mitte yks kipp, kõpust rääkimata. Ei loe seda kõike keegi, arvatavasti läks kohe pliidi alla.

Veebilehega on ses mõttes hea ja lihtne. Paned kaunteri kylge ja saad kohe teada: kes käis, kus käis, kui kaua käis. Kas luges ka või läks kohe minema. (Arvatavasti sattus valele aadressile.) Paberlehte tehes aga heidad jõekaldal näoli mutta ja karjud. Isegi kalad ei kuule. Porimask on loodetavasti näole hea, muud kasu ei midagi. Või kui on, siis ei tea. Ja kolmesajas, tuhandes viiesajas või kahekümnes tuhandes eksemplaris paljundamisel pole mingit vahet.

Kui oled tyhmilt optimistliku loomuga ja hakkad igal hommikul tuima näoga tööle, tahtmata tagasisidet või kellegi arvamust, siis on muidugi ykskõik. Ei tule sihukest mõtetki, et tahaks midagi veel. Kõik siiski niisugused ei ole. No mis teha.