Ajad, raamatud, inimesed

Veider on näha, kuis tekstide tähendus muutub.


***

Lappasin just yhe oma lemmiku Ain Kaalepi jutupudikogu "Jumalatosin". Silma alla jäi tore stseen näitlejast, keda odaviskaja mikski ei pea, kuid keha sportlaseks kehastudes lennutab oda tollest kaugemale; järgmisena kehastub ta aga pilveks ja lendab ära. Natuke unenäoline, nagu kõik selle raamatu tekstid. Sympaatiaga kirjutatud, tundub mulle.

Siis aga lugesin eessõna, kus Kaalep tunnistab, et suurem jagu jutte viitavad tögamisi yhele või teisele kujule. Odaviskaja võiks olla Friedrich Issak, kes Kultuuri ja Elu toimetajana ta tekste kärpis (ja keda on ehtsa, kirjandust autorist paremini tundva toimetajana nimetatud teises loos Isaioseks); näitleja lõhnab Stanislavski laadis ymberkehastumist jutlustanud Voldemar Panso järele, kellele stseen on ka pyhendatud.

See kõik võib ju väga hästi tõsi olla ja kyllap ongi; mina lugesin sest jutust aga välja autori sympaatia tema tegelaste suhtes. Ja kyllap on seegi tõsi. Kaalep on yks viimaseid humaniste, kes meil on. See asi kipub yldiselt moest minema ja, mis seal salata, Kaalep ise kah. Alles hiljuti mainis yks arhitektuurilise nimega bhoeet teda yleolevalt pejoratiivsel toonil ning ega koolilapsedki just omast vabast tahtest Kaalepi tekste pähe õpi. Pigem ikka Jyrgen Roostet või Kaalikest. Õpetaja tahtest ka mitte, õpetajad ei saa enamjaolt Kaalepist aru. Tema pysib ses vanas heas humanistlike erudiitide traditsioonis, mis mullegi meeldib, ehkki mina olen pärit selleks juba pisut liiga läbipõlenud ajast. Vanasti oli kombeks eeldada, et lugeja ei ole loll, ning kui ta mõnd fakti ei tea, kyllap võtab siis rõõmu ja rahuloluga raamatu pihku ja otsib. Vanasti, jajah. Kord ysna ammu.

Mõnd Kaalepi laulu siiski teatakse, ehkki muidugi ilma autori nimeta.


***

Teisalt lõpetasin mõne päeva eest Jaan Krossi ajamäletsuste esimese köite, mille sabamises otsas lugesin täitsa mõnuga yht kummalist poeesi. Natuke yllatunud, natuke irooniline, teravkeelne ja, ehkki mitte juht tähtteos, minu arust ka yldse mitte paha.

Ja siis tõstis Kross selle oma kommentaaridega konteksti, millest võis aru saada, et tema puutus sedasinast taiest parimal juhul hanguga, nina samal ajal pesulõksu abil kinni pigistades.

Ma nägin jah, et autor - kuuldavasti Endel Nirk - vabavärsitsejaid ja omapäratsejaid eriliselt ei armastanud, ent teda kirjanduslike vaadete avaliku poeetilise väljenduse pärast "enam-vähem korralike inimeste" hulgast välja arvata - olgu aeg ja poliitika milline tahes - tjaa... Selleks on minus vist natuke liiga suur tera Voltaire'i - veel yht minu kooliaegset suurt lemmikut.


***

Saa siis aegadest ja inimestest aru, eks ole.