Kalad, kajakad ja valged varjud

Jõudsin taas yle saja aasta kunstinäitusele. Plaane on olnud igasuguseid, teoks saavad vähesed. Niisiis: Erik Haamer, "Kahel pool merd" - Tartu Kunstimuuseumis 14. märtsist 15. juunini 2008. Kuraator Reeli Kõiv, kujundaja Tiit Jyrna. Kes tahab, jõuab veel minna.

***

Ei tea, miks kunstinäitustel alati sildid nii pisikesed tehakse, et nende nägemiseks peab maalidele liiga lähedale minema? Kaks sammu ligemale, kaks sammu kaugemale - see on nagu mingi kunstihuviliste rahvatants, koos keerutuste, põrgete ja vabandustega, kui näitusesaalis juhtub rohkem rahvast olema.

***

Mõnel pool mängitakse näituste taustaks muusikat või pyytakse muul viisil luua sobivaks peetud õhkkonda. Tartu kunstimuuseumis yyrgab telekas vilede ja pasunatega võrk- või korvpallireportaaži, andes mõista: Tartu on ikkagi rohkem spordi- kui kunstilinn. Siin on nii linnapeade kui ka rektorite seas rohkem korvpallureid kui kunstnikke. Mis sa neist maalidest passid, mine parem välja, ilusa ilma kätte! Mõni ime, et loendur botaanikaaia väravas näitas ylemöödunud nädalal 3000 inimest päevas, kunstimuuseumis olen ma aga ihuyksi.

***

Erik Haamri "Metsavennad" (ehk nõukogude aegu "Maastik hobustega", 1941) näitab veel yht asja, milleks meil metsa vaja on. Ja mitte RMK uue juhtkonna kujutluste järgi "hästi majandatud" metsa. Kui venelased järgmine kord tulevad, ei peida lagedaks harvendatud metsa mitte yht mullikat, inimestest rääkimata.

***

Punane Hanrahan rääkis kunagi saarekylast, kus rändureid sõbralikult seemendamiseks kasutati. Haamri "Väljatõugatu" kommentaaris viidatakse hoopis ruhnlaste vanale seadusele "tõugata vallasemad saareyhiskonnast välja, saates nad yksi oma lapsega aerudeta paadis merele". Mullegi tundub see PH sentimentalismist märksa usutavam. Tõepoolest, pigem ohverdab keskmine kogukond enam-vähem ontliku paadi, et ennast silmakirjalikult veresyyst puhtaks pesta - tappa, ent mitte selle eest vastutada, isegi mitte enda ees. Egas meie teinud, meri tegi.

Väljatõugatu.

***

Aga võib-olla tulekski vaadata Haamri maale ilma prillideta. Tantsijad hakkavad keerlema, õhtune tuul kõigutab puuoksi ja sadamas käib vilgas tegevus. Peaaegu võib kuulda inimeste hääli, tunda mere, värskete kalade ja kõduneva adru lõhna. Lyhinägelik vaataja sobib lyhinägeliku kunstnikuga.

***

Vaadates Haamri sõjaaegset ja -järgset, esimeste Rootsi-aastate koloriiti, vedas tal kahtlemata, et sakslased teda lihtsalt padupunaseks ei tembeldanud. Ergas rootsipunane tuli Haamril hästi välja.

Mehed kajakatega.

***

Yhed sympaatsemad pildid on tegelikult ta kaljujoonistused. Joonistused, millel on kalju. Tahaks neid rohkem näha. Just graafikat, siin on näiteks ainult maal.

***

Eks ta on, jah, kyllaltki terav ja detailne. Nii abstraktsuses kui realismis. Kohati äkiline ja vihanegi. Ja kui näituse valik jätabki mulje, et yht-teist olulist jääb puudu - liiga palju on tyypilisi kalureid ja kajakaid -, vihjab lynkades peituvale ekspositsiooni lõppu torgatud dokumentaalfilm (ETV 1989, Jaak Haamer amatöörkaameraga). Augud jäävad, ent kes aega teleka ees istumisele kulutada viitsib, saab ka aimdused.

Merepõhi.

***

Teravust näitab seegi, et Haamri viimane maal "Kurt ja pime" (1994) viitab samavõrd kunstnikule kui kujutatule. Vasakul alumises nurgas algab see figuuriga ja hajub paremale yles liikudes valgetesse varjudesse. See on tõepoolest, käegakatsutavalt, kunsti lõpp.


P.S. Ega ma arvanudki, et ainus kirjutaja olen. Ekspress jäi lihtsalt õigel ajal kahe silma vahele. Eks nad räägi teistsugust juttu ka. Lubavad pealegi, et "näitus jätkub 11. juulist 12. oktoobrini KUMU kunstimuuseumis". Rõõm kuulda.

Naesterahvas nimega Kai Libe on isegi Nagisse fotod pannud. Põhiliselt kyll kylastajaist ja nende joonistustest, paraku. Egas kõik saa minusugused puristid olla, et käiks näitusel vaid pilte vaatamas.

Yldiselt on netis kole vähe pilte ja needki enamjaolt kehvad. Ehk panen midagi uut, kui lõunaks Haamri raamatu kätte saan. Või siis mitte.

Suusataja.

"Suusataja" myydi yhel Eesti oksjonil silmapaistva hinnaga. Põhjus on ilmne. Ehkki miks keegi paljarinnu suusatama peab, ei oska ytelda.