Mure

Yks pisike tegelane hädaldas täna õues oma pool tundi. Ta tahtis kiigule hoogu, aga ema kastis hoopis lilli. Mure oli arusaadav. Reaalne. Läks hinge. Oleksin talle juba ise appi läinud, aga... Mitte mind ei olnud seal vaja, vaid emmet. Nii me siis olime, tema seal väljas, appikutsumisest väsinud, mina toas, poolunes.


***

Mulle ei meeldi, kui mind midagi tegema sunnitakse. See solvab midagi kuskil sygaval sisimas. Ma solvun kergesti ja olen pika vihaga. Ilmselt on see pärit mingist ysna vanast ajast, mida ma ka ise enam ilmsi ei mäleta. Jäik selg, kapseldumine, merikarp paneb pooled klõpsuga kinni ja sulgub. Vahel tuleb see ikkagi alla neelata, ent jääb kauaks meelde, aastakymneid. Ega kedagi appi ei tule, ise peab hakkama saama.


***

Kuidas depressioonist jagu saada?