Investeeri hajameelsusse juba täna!

Minu ylikooliaastad jäid 1990ndate algusse ja keskpaika. Tollane ylikool polnud enam nõukogude asutus, ent veel ka mitte praegune diplomikombinaat. Mõni ime siis, et segaste aegade keerises õnnestus mul õppida kahel erialal - ning võtta ka kaks õppelaenu.

Kuna stuudiumi lõpp venis pehmelt yteldes ebamääraseks, tuli ka laene tagasi maksma asuda alles ysna hilja. Maksed kordusid aastaaegade järjekindluse ja sagedusega. Kindlate ja regulaarsete asjadega harjub inimene kiiresti. Kui maksegraafik yhel hetkel ära kadus, ei lasknud ma end sellest eriti häirida. Teadsin, et iga kolme kuu takka tuleb Moolokile ohver tuua, muud pole muretseda midagi.

Kahtlemata läks õppelaen asja ette. 1996. aastal maksis kroon märksa rohkem kui 2006, sissetulekud olid mul toona aga imetillukesed ning juhuslikud. Ning kui mõnigi laenukroonidest sai maha lustliku tudengielu käigus maha joodud - mis siis sellest? Tulude poolele võib kanda elukogemuse ning palju uusi tuttavaid. Iga tudeng kohtab oma ylikooliajal palju toredaid inimesi, kes hiljem kõikvõimalikke huvitavaid ameteid peavad. Avardub silmaring ja põimuvad sotsiaalsed võrgustikud. Nii rikkalikku tulu toovad vähesed investeeringud.

Mineval nädalal läksin taas panka - uurima, kas mu maksegraafik lõpeb sel või järgmisel aastal. Tosina aasta eest laenu andnud panka pole enam olemaski, selle järglasega seob mind aga ainult laen, tavaliselt ma nendega ei suhtle. Siit siis yllatus: laen oli otsa saanud juba aasta tagasi, seejärel tehtud ylekannetest kogunes arvele Eesti keskmise palga mõõtu summa. Pärast kuupikkust haiguslehte teeb selline avastus muidugi rõõmu. Nii see kogumine käib. Niisiis: laen oli tore, aga kõige tulusamaks osutus hoopis hajameelsus.

***

P.S. Kirjatyki pisut totakas toon tuleb sellest, et algselt kavatsesin ta lehte panna. Ymber mõtlesin.