Ebaefektiivsuse koefitsient

Yhes tundmatuks jääda soovivas erakonnas arutati hiljuti ysna usinalt, kui suur peaks olema loodav volikogu. Eks taheti sinna lisada need ja nood, võrdsuse ja vendluse nimel kolmandad ja neljandadki. Yldiselt jäi enamik ettepanijaist vist viiekymne kanti pidama. (Syvenemata liigselt pisiasjadessse, näiteks et esindatavaid allorganisatsioone pole veel olemas. Ega nad siis taeva jää.)

See kõik tuli mulle meelde, kui lappasin täna Wikipedias toreda mehe Cyril Northcott Parkinsoniga seotud artikleid. Muude leiutiste hulgas kirjutas ta ka ebaefektiivsuse koefitsiendist. Nimelt pani ta tähele, et Inglise riiki (hilisemat Suurbritanniat) on aegade jooksul juhtinud ysna mitu asutust, mille liikmete arv aga pidevalt kasvas ja võim samal ajal kahanes.

Lyhidalt yteldes kinnitas Parkinson praktika põhjal, et lootusetuse piir on kuskil 19,9 ja 22,4 vahel. Efektiivne tööorgan peaks seega koosnema 3-19 inimesest. (Ehkki 8 olevat ajalooliselt õnnetu number: ainus 8-liikmelise kabinetiga valitseja oli Charles I, kes oli surnult mõnevõrra lyhem kui elusalt.)

Yhtib minu pessimistliku prognoosiga: ei sest asjast asja saa.