Rohkem veebi, vähem paberit

Täna jõudis minuni Eesti Ekspressi kiri, kus taheti, et ma tellimust pikendaks.

Lõin lehe lahti ja esimene sõna, mis mulle kultuuriosa pikast Silueti-jutust vastu vahtis, oli "kabariidid". Paar lõiku eespool kirjutati "parteiliikmest lehekylje autorist". NLKP võis ju ebainimlik olla, aga kas sinna ikka tõesti lehekylgi liikmeks võeti? Suured sõnameistrid, pähh.

Ei, tegelikult mulle EE täitsa meeldib. Ysna minu masti ajakirjandus: piisavalt uuriv, natuke kollakapoolne ja balansseerib tykati hea maitse piiril, samas tegeleb vahel isegi kõrgkultuuriga. Ninakas, uudishimulik ja mitte liiga rumal. Ja ometi jätan seekord tellimuse pikendamata, yle enam-vähem kymne aasta.

Linnas haihtub mu postkastist kogu post enne, kui mina jaole jõuan. Ja mida tõesti keegi ei taha - näiteks Akadeemia -, selle nätsutab postiljon nii ära, et tekib tahtmine tema endaga midagi samalaadset ette võtta. Maale ei paista olevat mõtet tellida midagi peale ajakirjade - lehed on minuni jõudes puruvanad. Pealegi on kõik Eesti lehed ka toimetuses käepärast ja ma ei loe neid sealgi. Ei ole enam seda harjumust ning operatiivset infot paberlehest niikuinii ei saa. Rääkimata artiklite märgendamisest, nii et mingit teemat uurides nad mugavalt käepärast oleks. Muistsetest aegadest on mu pisikeses majapidamises kastitäite kaupa vanu lehti ja väljalõikeid, kord jõuan koristades ka nendeni.

Ei, kulla Hõbemägi ja Luik, katsuge minuta läbi ajada. Aitäh, aga enam mitte.