Lahku kodumaalt, Edgar!

Edgar istus hilisel õhtutunnil kontoris ja vahtis aknast koledal kombel yles kaevatud linnaväljakut. Nutt tikkus peale. Kas me sellist Eestit tahtsime? Tema kyll ei tahtnud.

Vanasti, mäletas Edgar, oli Eesti teistsugune. Inimesed tegid toredaid plaane. Mõni sai ka teoks. Aga plaanimata ei tehtud midagi. Plaaniti suisa viie aasta kaupa. Selle jaoks oli terve eraldi asutus, Plaanikomitee nimeks.

Plaanikomiteed mäletas Edgar eriti hästi. Tema jõudis seda isegi suisa juhtida. Tuhandete seast valiti välja just tema, Edgar, sest et ta oli... oli... ta oli tark ja ustav. Jah, just sellepärast. Kui romantiliselt lõhnasid suveõhtutel Plaanikomitee vaibad! Ah, olid need vast ajad...

Ei, aitab jamast, otsustas Edgar. Kui ise ei tee, jääb kõik tegemata. Need ajad tuleb tagasi tuua. Alustan just nimelt plaanimajandusest. Panen riigis kõik hinnad seisma, kyll siis on uhke vaadata, kuidas kapitalismi masinavärk seisab. Ja kui hinnad seisavad, lõpeb ka kaubandus ära. Inimesed ei taha ju asju toota ja vedada ja myya, kui nad kasumit ei saa. Varsti ei protesti enam keegi, kui riik nende asemel kaubandusega tegeleb. Ja riik, see olen ju mina, jõudis Edgar rõõmsale äratundmisele. Kyllap järgnevad varsti ka teised majandusharud.

Ja siis muudan ma ristikheina neljaleheleiseks. Ja siis viieleheliseks. Ja siis teen leheotsad teravaks. Ja siis värvin roosaks. Ja siis punaseks. Ja siis mudin veel natuke. Nii ta tulebki - mu õnnis noorusaeg!

Ärge ytelge, et ei saa. Tuleb vaid tõsiselt tahta!


***

Edgari hea mõtte õilis tuletungal väärib hoidmist ja edasikandmist. Kui maailma rahvad sellest aru saavad, synnib tõeline Eesti Nokia: maailmarevolutsioon. Toredate ideede propageerimiseks tegi lahke inime ka plakati. Levitagem.