Surnud žanri viimane lugeja

Veepang hõikas oma blogi kommentaarides maha enda kirjanduslike lemmikute esikolmiku: Charles de Lint, Roger Zelazny ja Aleksander Grin. Jäin mõtlema, keda mina sinna paneks.

De Lint on hea kyll. Kas ma teda just esikolmikusse paneks... aga ega mulle edetabelid ei meeldi kah. Avastasin enda jaoks just China Mieville'i. Õudus mulle ei meeldi, tema stiil kyll; see ongi lihtsalt... hoopis midagi muud. Samas, maailmas on kole palju prosaiste; kes neid reastada jõuab. Kui praegu selliste meeldejäävate peale mõtlen, ei tule nad meeldegi. Borges näiteks. Baricco. Ja kui me juba B-tähe juures oleme oleme, siis Buzzati. Lovecrafti unenäolised asjad. Kafka ja, teatud mööndustega, Hesse. Maupassant. Griniga olen täitsa nõus. Miks siis ka mitte Platonov. Teisalt, Thackeray meeldib mulle ka. Tema tekstis on omalaadset selgust, nagu õhus pärast vihma. Chesterton ja Graham Greene, Robertson Davies. Kyllap neid on veel palju.

Aga teistpidi võttes meeldib mulle luule märksa rohkem. Ja värssdraama. Lope de Vega ja Schiller ja Rostand ja kes iganes. Ma olen vist viimane, kes neid loeb. Noh, loogiline ka. Kyllap väljasurnud kunstiliik suurt lugejamenu ei vajagi.