Logistika pärast maailma lõppu

Hanrahan nutab taas pahema silmaga allakäiva Euroopa pärast, parema silmaga aga naerab, sest tärkav Aafrika kultuur soojendab sydant. Viimase suurepäraseks näiteks olla Nigeeria filmitööstus. Ehk lööb see kurjade imperialistlike konkurentide kadudes tõeliselt õitsele, loodab PH. Elame, näeme.

Elame ja näeme jah, aga teada siis juba tõenäoliselt ei saa. Kui elu tõepoolest selliste lihtsakoeliste naftalõpustsenaariumite rada lähevad ja senine energiast kyllastunud majandus kaob, ei ole kellelgi enam asja kuskilt Aafrika pärapõrgust kuhugi Euroopa pärapõrgusse filme vedada. Kaugvedude põhimahu haaravad taas traditsioonilised kaubaliigid: vyrtsid, vääriskivid, vaibad, kunstkäsitöö ja muud luksuskaubad. Paremal juhul ka kohv ja tee, suur osa Euroopast loobub pigem lihast kui neist. Võõrutus oleks raske.

Sellega seoses yks mõtteuit: tõenäoliselt muutub paljugi, aga konteinerivedu jääb samaks. Kui kytuseid napib, on busside-rongide-lennukitega kööga, kuid laevadele saab lihtsalt mastid-purjed peale panna. Katsu sa rongi tuulejõul käitada, eks ole. Konteinerid on aga yks kõige ökonoomsemaid logistilisi lahendusi yleyldse.

Naljakas tegelikult, mis kaob ja mis jääb. Või kes seda ette arvata oskab. Me kasutame tänapäevani mõnd sumeri tehnoloogiat.


P.S. Wikipedia ytleb sedagi, millest meie kergesti vaimustuv filmikriitik vaikib: "Some worry that the prevalence of witchcraft and violence in the movies may encourage negative stereotypes about Africans." Just see, mida hädasti vaja. Ega keegi ei olegi muidugi lubanud, et rahvusliku eneseteadvuse tõus kuidagi arukusega seotud oleks. Eestis ei ole ka.