Õige arvamus ja vale arvamus

Lahkusin mõne aja eest yhest vabatahtlikkusel põhinevast asutusest. Ehk ei osanud ma seda varem tähele panna, ehk näen ma lihtsalt kõiges allakäiku või ongi asi hullemaks muutunud - igatahes kuulen ma takkajärgi sealt aina rohkem hääli, mis ytlevad:

On olemas õige arvamus ja vale arvamus.

Valet arvamust ei tohi omada ega väljendada.

Kui kellelgi aga juhtub see ikkagi olema, siis mitte mingil juhul ei tohi valede mõtete olemasolu tunnistada väljaspool Asutust.

Kohati räägivad sellest isegi muidu täiesti mõistlikuna tundunud inimesed.

Asutuse liikmete huvidest kõnelda on kohatu. Tähtis on Asutuse maine. Asutuse maine on ta kõige olulisem vara - Asutus ei ole kokku tulnud rahuldama liikmete huvisid ja vajadusi.

Probleeme ei ole. Eriarvamusi ei ole. Kõik otsuseid võetakse vastu yhehäälselt, vastuhääletajaid ei ole.

Asutuses ei saa olla opositsiooni, s.o vastasrinda, mis definitsiooni järgi on teiste väärtuste, vaadete ja põhimõtete kandmine - asutuse liikmed, kes tunnevad ennast asutuse sees opositsioonis olevatena, on kas kahestunud isiksused, olles opositsioonis iseendaga, või tegutsevad teadlikult asutuse huvide vastu.

Asutust ymbritsevad kõikjal vaenlased. Seepärast peab Asutus olema monoliitne. Ei tohi lasta kurjamitel lyya Asutusse pragusid.

Asutus on yhtne, lõigatud yhest kaljurahnust, lahutamatu ja jagamatu. Selles ei ole osi ega struktuuri, selles ei toimu mitte midagi. Kuna Asutusel puudub siseelu, siis siseelu meediasse viijad on Asutuse maine kahjustajad.

Asutuse sees vale arvamuse väljendamine tähendab lõhestamist, mässu ja revolutsiooni. Sellistel ei ole meie seas kohta!


***

Väljas on õhk värskem.