Eufemism omal soovil

Kuskilt on pääsenud elulugudesse tundmatu geeniuse fraas:

"...elutee lõppes tema enda soovil ..."

Seda korrutatakse näiteks siin, siin, siin, siin ja siin.

Tsiteerin asjaosalist ennast:

Tütarlapsed-näitlejannad, kodanikud noorehärrad; olge valmis, kabjaplagin kostab. Kahel kabjal kappab Vana ise, kappab kohale ja ütleb: Mängid poetessi! Sedasama jah. Kuulsid õieti. Tead ju küll, kuidas see käib. Või ei tea? No küll sa teada saad! Ah ei taha? Hakkad tahtma. Noormees, palun, teile Äraandja roll, teie kehastate Lunastajat. Kehastate, pidage meeles.
Ka ei taha?
Humanismi vastu, jah? Inimarmastuse vastu kah, jah? Vägivalla poolt vististi. No nii.
Öelge, rahvas, mis me teeme selle jätisega, selle loobujaga, keeldujaga?
Teie, teie, rahvas. Mitte meie. Mitte mina. Ei, me pole mõrtsukad. Esialgu jätame ta ellu. Oleme ju haritlased. Suurem osa meist on väga vaimsed, peene maitsega. Mõistame ta mängima enesetapjat. Lõpp on ehtne. Kunsti huvides, tõe huvides, sinu huvides, rahvas, keda teenin.
Niisiis, noormees - teie roll on teada: Enesetapja. Väntame kaua, teil on aega. Oleme rääkinud. Teadke, et lõpp on ehtne.
Päriselt.

Rangelt vabatahtlik, oh jaa. Seda muidugi.