Juhtimine organiseeritud kaose meetodil, vol 3

Poliitilisest filosoofiast pärit võimude lahususe printsiip tegelikult kyll lihtlabastele asutustele ja organisatsioonidele ei rakendu, aga teatud paralleele võib seal siiski tõmmata. Enamik formaalselt organiseerunud inimryhmitusi yritab teatud funktsioonid yksteisest lahus pidada. Näiteks eraldada tegevjuhtkonna sellest kambast, kes nende tegevust peaks kontrollima. Või neist, kes mingite hääletuste yle valvavad. Tihtipeale on sellistel puhkudel liiga palju mängus, et nõrk inimloomus suudaks hoida oma näppe võõrastesse protsessidesse ronimast.

Organiseeritud kaose meetodil juhitavas organisatsioonis pole see aga mingi probleem. Mitte, et seal midagi niisugust ei juhtuks - oh ei, see on lihtsalt tavapärane praktika, mitte mingi erakordne nähtus, millele keegi kuidagi reageerima peaks.

Kujutleme näiteks, et niisuguse asutuse juhtkonna tegevust jälgib sisekontrolliorgan. Nimetame seda lihtsuse mõttes revisjonikomisjoniks. Arvestades yldise organisatsiooni, kombestiku ja rahvuslike eripäradega, ujub varem või hiljem välja mõni naljakas juhtum: keegi on teinud tehinguid seotud isikute või iseendaga, mõni kulutus on kahtlane ja inventar kipub salapäraselt erakätesse haihtuma. Kui revisjonistid pole just pohhuistid ning ka mitte veel piisavalt blaseerunud, tähistavad nad niisugusi ettevõtmisi mõne huvitava märkusega revisjoniaktis. Ei tea, kas see võiks ka revideeritavatele meeldida?

Lahenduseks on võimalik kasutada mitmesuguseid meetodeid. Yks kõige lihtsamaid ning nõukogude inimeste jaoks elementaarsemaid on telefoniõigus: tuleb võtta telefonitoru ning karjuda täiest kõrist vähemalt veerand tundi kõige nõrganärvilisema revidendi peale. Kui temalt on kolm korda ähvardaval toonil kysitud, kas ta sai jutust aru või peab kõike otsast peale kordama, vastab ta kokutades jaatavalt ning mure on selleks korraks murtud.

Kui revidentidel on raudsed närvid, vastaline loomus või pole neid lihtsalt võimalik kätte saada, tuleb kasutusele võtta teistsugused vahendid. Mida õpetas tulevastele revolutsionääridele Lenin? Õige, tähtis on vallutada raudteejaam ja telegraafihoone. Need on logistilised sõlmpunktid, mille omanik suunab nii asjade ja inimeste kui ka info liikumist. Tänapäeva telegraafihooned on serverid, listid, foorumid ja ajalehed.

Seepärast on eriti tähtis hoida enda käes listide ja foorumite haldust. Sellisel juhul on võimalik ebameeldivad sõnumid kerge vaevaga välja modereerida. Foorumitest saab need kiiresti kustutada, listi keegi niisugusi aga lihtsalt ei luba. Sama kehtib paberväljaannete kohta: kui toimetus on raudse rusika haardes, taipab enamik valedest inimestest isegi, et neil pole mõtet postkasti pahnaga risustada: niikuinii ei avaldata.

Kahjuks on nyydisajal mitmesugused infotehnoloogilised lahendused nii levinud, et täiesti suvalised inimesed võivad osata neid kasutada. Luuakse alternatiivseid meililiste, foorumeid, veebisaite - halvemal juhul isegi ajalehti. Neid sulgeda või yle võtta on raske, kui mitte võimatu. Ent ka niisugusel puhul pole kõik kaotatud: tuleb pöörduda nii aeganõudvamate kui ka jaburamate võtete poole.

Kadunud Jossif Vissarionovitš lausus kuldsed sõnad: "Kaadrid otsustavad kõik". On väga tähtis, et võtmepositsioonidel oleksid ustavad inimesed - või siis vähemalt niisugused, kes on piisavalt põrunud, et igasugune yhistegevus laiali peletada. Tõsi, enam-vähem demokraatlike valimistega manipuleerida on tyytu ja keerukas, ent kasu on seda tihtipeale väärt. Juba yhest inimesest kolme seas piisab, et tekitada hulk protokollitud eriarvamusi. Nende koostamist ei pea muidugi ullikese enda hooleks jätma, valmis teksti võib kõrgemalt poolt ette anda. Eriarvamused on ses mõttes eriti tänuväärsed, et need annavad võhikuile mõista: see kõik on vaieldav, tegelikult pole nad ise ka yhel nõul, kyllap seal ikka mingi intriig ja urgitsemine käib.

Samas saab yht-teist teha ka väljastpoolt, mässuliste pessa tungimata. Näiteks võib võtta suvalise valmis teksti ning hakata lisama sellesse täiendusi. Jabur ja kindlasti mitte siduv? Võib-olla tõesti. Kui niisugust tegevust harrastada aga kyllalt suures mahus, jagada solvunud toonil totraid vastuseid ja argumente ning anda mõista, et teise organi töösse sekkumine on täiesti triviaalne, sest nad ise ei saa sellega hakkama, väsib suurem jagu inimesi ysna varsti. Ning peotäis pisikesi läbilipsanud punktivõite annabki juba yhe suure päris võidu kokku.

Peaasi on tegutseda piisavalt jaburalt, kuni vastane kaotab pea.