Head asjad:
* kuivatatud meritint
* Breti Blue
* Kaiser Garteni Grüner Veltliner, pärit Burgenlandist
* Ursula K. LeGuini raamat "Voices"
* Rita Calypso
Halvad asjad:
* demotivatsioon
* tindi pilti ei õnnestunud panna, sest fotoka akud said tyhjaks. Kyllap on kah demotiveeritud.
Sattusin eile hommikul umbes kolme paiku täiesti juhuslikult pisikesele teatele, et eestikeelse Vikipeedia rahvas koguneb õhtul yhte kesklinna kõrtsi. Ma pole varem yhelgi vikiyritusel käinud, läksin siis kah.
Vestlesime Norra vikipedistiga, kuulasime eestlase Wikimania-muljeid ja arutlesime sotsiaaltehniliste protseduuride teemal. Mõtlesin, et kui räägitakse Vikipeedia promomisest, võiks ju alustuseks lihtsalt Rainer Nõlvaku ära rääkida. Siis tuleks järgmise aasta 3. mail 30 000 eestlast korraga Vikipeediasse artikleid kirjutama... ja ilmselt kukuksid serverid kohe kolksuga maha. Hm. Paha mõte.
Muuhulgas tuli jutuks ka Wikipedia keskuse rahva plaan lasta järgmisel aastal käiku uus versioon oma otsimootorist Wikia Search, mis peaks siis justkui Google'iga konkureerima. Ytlesin kohe välja, et minu arust on see sama halb idee kui Google'i suure aplombiga väljakuulutatud Knol, mis on yritab autoriteetsuse ja nimelisuse abil Wikipediale ära teha. Kumbki on hea omaenese nišis, kaklemise asemel võiks parem synergiat ära kasutada.
Räägiti sellestki, et Eesti artikkel pole eestikeelses Vikipeedias veel pooltki nii hea kui võiks olla. Ingliskeelne olevat märgatavalt parem. Noh, selles on oma loogika. Esiteks on neil palju rohkem tegijaid, teiseks teame meie kõik Eestist liiga palju. Kui sa pead kirjeldama asja, mida liiga hästi tunned, langevad käed kohe alguses ryppe. Kust peale hakata? Kuidas olla piisavalt põhjalik ja samas mitte detailidesse kaduda? Lihtsam on võtta mingi obskuurne imepisike teema, mida ise alles tundma õpid. Sellistes asjades on algusest peale ylevaade olemas.
Täna sattusin Bloggeris Google'i järjekordse Knoli-promo otsa. Kuulutati, et Knol on lõpuks ometi avalik. Läksin ja vaatasin. Meditsiiniartikleid on kuidagi palju ja mitte kõik päris perfektse õigekirjaga. Mis siis, tegijal ikka juhtub. Ei tea, kas neil Eesti artikkel ka meie omast parem on?
Hmmm, täitsa hea näeb välja. Palju linke igale poole ja pildid ka sees. Näe, isegi Eesti ajaloole lingitakse eraldi. Huvitav, mis nad sellest kirjutavad?
Oi. Link viis Wikipediasse. Oot-oot, miks enda autentsuse yle nii uhke Knol Wikipediale lingib?
Aga sellepärast, et ingliskeelse Wikipedia artikkel Estonia on täpselt samasugune kui Knoli oma. Kogu vahe on selles, et Wikipedia artikli on koostanud terve hulk inimesi pika aja jooksul, ent Knolis on täpselt samad sõnad kirja pannud yksainumas autor. Milline imetabane kokkusattumus!
Väidetavalt ei ole Knol anonyymne. Nii et kui keegi pole just syytu inimese identiteeti varastanud, siis näppas Wikipediast artikli kodanik Raul Piiber. Google'i andmeil lõpetas meie silmapistev entsyklopedist 2005 Audentese ja õpib nyyd TTYs mehhatroonikat, on Tipi robotiklubi aktivist ja mehaanikateaduskonna üliõpilasnõukogu liige. Vabal ajal mängib LHV investeerimismänge ja peab Väärtpaberikeskuse andmeil viitsadat Ekspressi aktsiat. Uusima hobina varastab Wikipediast artikleid ning on piisavalt loll, et loodab mitte vahele jääda. Tõepoolest, neid saite kylastavad ju vaid miljonid inimesed - kes seda väikest näputööd ikka märkab?
Ykskord ennemuiste tuli yks samavõrd kõrgete ootuste, madala loomevõime ja nyri taibuga jõnglane dragon.ee-sse ja hakkas seal jupphaaval oma imetabast uudisromaani avaldama. Ise oli kirjutanud. Täitsa ise. Oli täielik juhus, et tekst kattus sõna-sõnalt L. Ron Hubbardi saientoloogilise ulmekaga "Võitlustanner Maa". Kusjuures märkuse peale tyyp isegi vigises vastu, et oodake, kohe läheb palju paremaks ja see kõik pole yldse nii. Noh, eks ta oli mõnevõrra noorem ka.
Kui Eestil ka kõike muud napib, siis lollid on meie rahvuslik rikkus. Annab isegi eksportida.
Kyllap on mu huumorimeel muusikas sama haige kui kõikjal mujal. Tõenäoliselt ei pea Hanrahan, Kalle Käsper ja teised ooperisõbrad just päris seda silmas. Ja siiski, kes ei armastaks ooperit?
Või siis näiteks nii.
Okei, yks lugu veel. Vanade halbade aegade allaloputamiseks, mil ma Klaus Nomi enda jaoks avastasin, kuid ei teadnud veel, et nood ajad halvad on. Ei olnud millegagi võrrelda. Loodetavasti ma neid rohkem ei mäleta.
so empty at the airport
you don't set off the doors
we only smoke when bored
so we do two packs a day
and we've lost the difference
between bored and lonely anyway
Hakkasin otsingumootorit otsimootoriks lyhendama ja taipasin järsku, et olin teinud sellest otsimoori. Oh jah. Lyh-ga ei maksa liiald., nii nagu ka k. muuga.
Praktiline nõuanne kontorielanikule: kui ärkad kontoris ega suuda taibata, mis aastaaeg parasjagu on, mine meeste kemmergut koristama. Suvel pysib kord ära kasitud tualett suhteliselt kaua puhas. Muudel aastaaegadel satub sinna ikka keegi, kes sihtmärki tabada ei suuda.
Keegi kirus hiljuti Ekspressi restoranireisikirja New Yorgi söögikohtadest. Lugesin ka. Oli nagu oli, ei midagi vapustavat ega yrgrumalat. Yks asi torkas siiski silma:
Sõna "kirevili" tähendas vanasti ikka last või, noh, vähemasti loodet. Aga tundub, et armas arvustaja pole sugugi originaalne: Google annab 5 vastet ning keegi Kiiska-nimeline näitsik kirjutas sellest juba 2004. aastal. (Teised lingid pole nii huvitavad.)
"Passion" ei sobi eesti keelde tõepoolest kuidagi. "Kannatusvili" kõlab imelikult (no keda see jublukas eesti keeles kannatama paneb?) ning "passioon" seostub minul isiklikult Matteusega. Vilja ametlik nimetus "granadill" on kyll tore, ainult et keegi ei paista seda teadvat. Miks siis mitte sedamoodi?
Tegelikult tundub see olevat ristand sõnadest "kirema" ja "irevile". Võiks käia hambulise kuke kohta. Oh kadund Laaban ja Rroosi Selaviste kyll.
P.S. Tundub, et suurema segaduse huvides hyytakse kollaseid kirevilju maracuya'deks. Nyyd ma siis tean.
Lugesin arvustust. Arvustati Leonid Tsõpkini raamatut "Suvi Baden-Badenis". (KT+, kui see kellelegi midagi ytleb.) Muidu oli tekst justkui mõistetav - mitte kyll miski kõrgklassi proosa, aga ega elegantne sõnakasutus polegi eesti keeles enam moes -, ent silma kriipis veider sõnapaar: intellektuaalne intuitsioon.
Mida see tähendada võiks? "Vaimline aimdus"?
Yteldavasti olla see "vastuoluline sõnapaar" ja selle kohustuslik komponent olevat "eetiline mõõde". Mitte, et niisugused selgitused mulle midagi selgemaks muudaks. Ma ei mõista sedagi, mismoodi mõõde saab millegi komponent olla. Minu napi aru järgi on säherdune sõnakasutus pigem näide levinud kombest võtta reaalteaduslik või matemaatiline metafoor ning see lõhki ekspluateerida.
Aga ei või iial teada. Ehk tuleb keegi tark ja seletab.
Head Eesti asjad on täitsa olemas. Ostsin Tartu hansalaadalt kolme Breti juustu: Karmi, Pikantset ja Breti Blue'd tšillipipraga. Esimesest kahest on varem lehelugudes kah juttu olnud, kolmandat ei leia. Karmi kohta kirjutatakse nii:Karm, mis on nii karm, et kehvema juustusööja eemale peletab, oli algselt tegelikult tööõnnetus: sinine hallitus ja Pikantset juustu tootvad seened läksid mõlemad korraga juustu kallale, pealegi ei leitud juustule õigel ajal turgu, nii et see läks vanaks.
Noh, nyyd on Karm ja Pikantne neil eraldi ning mõlemad on hääd. Karm on vanem - meenutab pisut yht kunagi maitstud halitamata, ent kymneaastast juustu - ja Pikantne, hm, sokisem. Otepää tavaline pikantne juust on mulle ikka meeldinud, miks siis mitte seegi. Tšilli ilmselt selgitust ei vaja. Head asjad kõik. Myyja soovitas kyll nende kõrvale õlut, aga mina usun rohkem veini sisse.
Proovisin ise kah juustu pildistada, aga ega Meelist paremini ikka ei tee:
Tallinn-Tartu buss, kaks mõõka mytsiriiulis.
- Näe, lätlased hakkasid läti keelt rääkima.
- Hmmm... on jah läti keel.
- Enne rääkisid vene keelt.
- Mina mõtlesin, et see on tšehhi keel.
Nii neid tšehhe saadaksegi: lätlastest ja venelastest.
Täna, tydrukud ja poisid, valmistame öise plötsa.
Oad, punased. Valmistatud Poolas.
"Keeta 60 minutit," soovitab kiri, aga seda on tegelikult isegi vähevõitu. Võib-olla on poolakatel paremad hambad või siis armastavad nad ube eelnevalt leotada. Mina ei viitsinud ja nyyd on oad pisut kõvad. Ega see maitsele muidugi paha ei tee.
Riis, valmistatud... mujal. Arvatavasti mitte kodumaine. Elab kapis endises kylmsupi purgis. Riisi võiks, mõistagi, ära keeta.
Veiseliharibalad, sedapuhku Prismast. Tuleks jätta pannile kauemaks kui mina seda tegin, jäid pisut vintskeks. Eks hambaidki pea treenima.
No ja kui liha enam-vähem sealmaal on (ja sööjad jällegi siinmaal), siis selle otsa pannile riis ja oad ja kõik muu, mis pannilapatsiga segi keerata synnib.
Pakk tomatiplöga, yrtidega. Võib ka ilma. Või kyslaga. Või millega iganes.
Ungari turismireisilt tooge iga kord kaasa suur tuubitäis guljašikreemi. Sellega tasub kyll säästlikult ymber käia, kui peretuttavate seas pole just mõnd Ungari giidi, kes iga nädal uue jaksab tuua. See heleoranž puder on pealegi keelele ysna veenev.
Soola oleks ju samuti pildistada võinud, ent las jääb midagi siiski kujutlusvõime hooleks. See kipub inimestel niigi atrofeeruma ja kärbunud fantaasia ees on moodne meditsiin kahjuks võimetu. Kui inimene soolagi kujutleda ei suuda, millest selline yldse aru saab?
Ega ei peagi saama, öö on. Päev otsa edasilykatud lõuna lõpuni syya ja magama.
* Läks tudeng kirikusse.
* Kirikus toimus rituaal. Jagati vahvleid.
* Tudeng sai vahvli.
Kellele kuulub see vahvel nüüd? Kas see on kiriku omand või tudengi omand?
Tsitaat pärineb siit, loo taust on eestitsi siin ja inglitsi siin.
Kes tahab kypsist?
P.S. Mul on hypotees, et usuline innukus yhiskonnas kasvab koos tegeliku usulise veendumuse allakäiguga. Näiteks peab taimetoiduline kristlane loogiliselt võttes olema variser. Ja ometi on neid kõik kohad täis.
P.P.S. Paradoksidega jätkates: loogiliselt võttes peaks riik armulauapraktikale järsult reageerima. On ju selle rituaali suhtes laias laastus kaks võimalust: kas seesinane kypsis muutub lihatooteks (nagu väljendus Martin Vällik) või mitte. Mis tähendab, et esimesel juhul on tegemist kannibalismiga (olgugi vabatahtlikult; ja teofaagiaga, aga see ei ole tänapäeval karistatav) ning teisel juhul petturlusega (inimesi meelitatakse osalema organisatsiooni tegevuses, sh annetama, argumenteerides valedega). Mõlemad on põhimõtteliselt karistatavad.
Jättes muidugi kõrvale mystika, metafoorid ja maagia, mille võib ikka jutuks tuua, kui tahad yhelt poolt midagi väita ning teisalt loobuda selle implikatsioonidest. Klassikaline põhimõte: tee, kuid ära vastuta.
Lapsulipelgas ja vist veel ysna mitu inimest põhjavad Muti Karutari artiklit loomakaitsjatest tsirkuse ymber. Saan põhjajatest täitsa aru, aga minu arvates ei saa nad teatud mõttes teksti olemusele pihta - või, noh, vastavad hoopis teisel tasandil. Umbes nagu stellaarfyysiku jutule vastataks geoloogiliste argumentidega.
Kui lugu rahulikult läbi lugeda ja mõelda, selgub, et tegelikult pole kogu jutus ju yhtki väidet. Ainult nentimine, et need inimesed Karutarile ei meeldi. "Pets on loll" on faktiväide yksnes siis, kui järgnevad Petsi IQ-testi tulemused; kõik ylejäänu on esteetika. Ning "Minu arvates on Pets nõme" loogiline eitus "Ei, sinu arvates ei ole Pets nõme" on vastuväitena mõttetu. Igayks teab ju ise kõige paremini, mis ta millestki arvab.
Viimasel ajal tuletavad paljud asjad meelde yht vana reklaami. "Sulle ei meeldi Daim? Mis siis, sina ei meeldi Daimile ka."
Mulle Daim meeldib.
Eelnev jutt on puhtalt analyytiline ja seal pole yhtki seisukohta. Mis isiklikku arvamusse puutub, siis ma tean pisut põhjalikumalt ainult yht aktiivset loomakaitsjat (sest ta toppis hiljuti oma nina poliitikasse) ning minu muljet mööda on ta suhteliselt ilge tyyp. Sellegipoolest pyyan mitte lasta sel teadmisel kujundada oma arvamust loomakaitsest kui niisugusest. PETA annab kah oma parima, et seda naeruvääristada, ning õnneliku kana õnnelikest munadest saab moodsal ajal teatavasti õnnelik omlett - no ja siis? Eestis on kyllalt loomapidajaid, kes vääriksid head matsu suure kaikaga yle turja ning võib-olla veel enamatki. Yldine põhimõte on õige ning tahe hea, alustuseks aitab sellestki.
Eks ma lugesin muidugi lapsepõlves "Doktor Dolittle'i tsirkust" kah.
Ma ei tea isegi, misasi mind ajendas Prisma kassasse jõudes paberkotti võtma. Arvatavasti see, et Kristiinesse jõudes korraks peaaegu ei sadanud. No ja Prismas endas oli muidugi kuiv.
Igatahes ohkas kott paarisaja meetri kaugusel kodust ja lasi põhja lahti. Ma pole tykk aega tundnud, et kurgid, tomatid ja pirnid mulle nii hingelähedased oleks kui neid nyyd syles sydame ligi surudes. Ole veel Eesti ilma käes ökoloogiline.
Koju jõudes passis välisuksel kinnisvaramaakler, kes ukse minu ees kenasti lahti tegin. Tänasin viisakalt ja tatsasin trepist yles. Mulle järgnes mu selja taga autost väljunud ostuhuviline pere. Maakler kõlistas kõrvalkorteri võtmeid.
Kindlasti on ilmas hulk inimesi, kes oleksid tormanud rõõmust karjudes maakleri jutule: "Oi, kui tore, et te siin olete! Teate, kui te oma elust ja tööst pärast Lehele rääkida tahate, siis astuge minu poolt läbi, ma pakun tassi teed." Noh, mina selliste entusiastide sekka ei kuulu. (Ehkki kogu reisi vältel tegin teeäärsetest myygikuulutustest pilte kyll. Mis ma nendega teen? Ei oska arvata.)
Kuivatasin ennast seeasemel ja pakkisin töö juurest toodud lugemisvara lahti. Vahepeal ilmunud lehtedele tuleb järele jõuda. Olen tydinud vastamast uudishimulikele: "Ah et kas teie artikkel on juba ilmunud? Ei mina tea, kysige kellegi teise käest." Keedan suure kruusitäie teed ja asun asja kallale.
Lugesin Päevalehest järjekordset kultuurilugu ja tundsin, et hakkan kivisildnikustuma.
Tõepoolest, ega kirjanikke meil tõesti ei toideta. Eesti kirjandust tehakse ikkagi hobi korras, riigil pole sellega midagi pistmist. Luules yht-teist siiski toimub, aga uuem proosa enam lugema ei kutsu.
Sakala keskusest saadi lahti, Linnahall lagastati juba varem ning ehkki vahepeal võib keegi ju mullikesi ajada, lammutatakse paari lähema aasta jooksul ilmselt ka peapostkontor.
Linnadel-valdadel pole yldplaneeringuidki. Mõni ime siis, et kesklinnades ilutsevad Viru keskuse ja Tartu uue kaubamaja laadsed pappkastid.
Raamatukogusid harvendatakse nagu porgandeid ja needki, mis alles jäävad, tõmbavad lahtiolekuaegu koomale. Kas keegi tõesti ootab, et kui raamatukogu töötab vaid äripäeviti yheksast viieni, siis hakkab seal rohkem lugejaid käima?
Eesti film on endiselt esteetiline kategooria, mitte geograafiline või keeleline määratlus. Eks sekka satub ka mõni õnnestunud lyhifilm, ent Priit Pärn ja Heiki-Lotte Ernits on ikka kõige tõsisemad tegijad. Kui nemad ykskord töö lõpetavad, võib poe kinni panna, ilma et keegi märkaks.
Tõsi, vähemalt monumentide jaoks on meil raha nagu raba. Kui vaja, võib seda võtta igast eelarvest, olgu Tallinna linnalt, kaitseministeeriumilt või pensioniametilt. Kui Kangro täidab maa Kalevipoegadega ja Tallinna kohal hiilgab öösiti tontlik vabadussammas, ei siis peninukid maale tule. Ehk saab neid isegi NATO-le kaitsekulutustena esitleda.
Nyyd siis lastakse muuseumiaasta puhul muuseumitel pidulikult uksed sulgeda. Eks pikk puhkus kulubki inimestele ära - mis sest, et ilma palgata. Ja kultuuriministeeriumi asjapulk kehitab ainult õlgu: on jah pysikulutused ja palgad, aga mis meil sellest. Katsuge ise kuidagi hakkama saada, näiteks elage või surge.
Milleks on Eestil vaja kultuuriministeeriumi? Milleks Mongooliale mereministeerium, seale sadul või kalale jalgratas? Igasugune kohalik kultuur on saanud tänini hakkama ilma riigita ja saab nähtavasti ka edaspidi, nii hästi või halvasti kui oskab. Paneme siis asutuse kinni ja hoiame jälle kena kopika kokku.
Muude lõbustuste hulgas käisime hiljuti ka Salzburgis. See on linn, seepärast on seal palju maju ja inimesi. Kõiki yles lugeda ei jaksa ega teagi, silma jäid näiteks kindlus, katedraal, Mirabelli loss, kunstimuuseum ja maja, kus syndis Mozart.
Mozarti maja kuidagi eriliselt välja ei paista. Enam ta seal ei synni ega isegi ela mitte. Kyll aga on majas muuseum, kuhu me kahjuks ei jõudnud. Turistide alatine häda: aega on vähe ja kõik asjad pannakse liiga vara kinni. (Badeni nukumuuseumile Mozart muidugi ära ei tee, see oli lahti vaid kahest neljani pärastlõunal.) Noh, loodetavasti on kõik huvitav alles ka järgmisel korral, kui ma Salzburgi jõuan.
Tänav maja ees - Getreidegasse - oli inimesi paksult täis ja suhteliselt kitsas. Oli igasuguseid pudipadimyyjaid, kitsukesed käigud läksid kõrvaltänavatele ja kui hoolega järele mõtlen, siis ma autosid vist ei näinudki. Kas mõni hobunegi just seda tänavat pidi klopsis, ei mäleta. Pilte mul sellest kahjuks ei ole, sest fotoka patareituli vilkus punaselt ning kogu uhke kindlus oli alles ees.
Igatahes oli seal muude myyjate seas ka tädi, kes näitas paarile põnnile marionette. Nukud keksisid ringi, lastel silmad suured. Olid vahvad kyll. Ja mul polnud aimugi, et see mammi on nii prominentne, et teda ka Wikipedias mainitakse. Ainult et Wikis pole tast yhtki fotot.
Õpetlik järeldus: kui näed mõnd tädi, pildista.
P.S. Salzburgi enda wikis on nukutädi täitsa olemas.
P.P.S. Yhe-linna-wiki (Yle Linna Viki?) on täitsa tore mõte. Tallinn-Tartu, tehke järgi!
Reisimine on tänapäeval lihtsaks tehtud. Asetad oma istmiku punktis A selleks ettenähtud kohale bussis, lennukis või rongis ning eemaldad selle sealt punktis B, tihtipeale mitmesaja või ka mõne tuhande kilomeetri kaugusel. Vahepeal pole vaja teha muud kui magada, vahtida aknast välja ning käia aeg-ajalt kemmergus. Mõni ime, et see siis inimesed laisaks muudab.
***
Reisimine mõjub lugemisele halvasti. Võtsin reisu peale kaasa toreda umbes kuuesajalehelise raamatu. Hea raamat on, hästi kirjutatud ja huvitavatest asjadest. Tsiteerimise asemel jutustan kaks lõiku ymber, nii saab teksti dekontekstualiseerida ja eri pea selgitustega vaeva nägema.- Hinnangud nende rahvaarvu kohta kõiguvad umbes paarkymmend korda.
- Kas ei võiks neilt seda lihtsalt kysida? Nad peavad ju teadma, kui palju neid on!
- On proovitud. Ja jõutud järeldusele, et vastused räägivad rohkem nende psyhholoogia kui rahvaarvu kohta.
- Kas nad valetavad või tõepoolest ei tea?
- Ka see on väga huvitav kysimus.
ja- On see tõde või nali?
- Tõe ja nalja vahel vahetegemine ei ole nende tugev kylg.
No see peab ju hea olema, eks. Yht kultuuri niiviisi kirjeldav raamat ei saa ju ometi paha olla. Aga ehkki kodus oleks see mul kahe õhtuga lõppenud, oli järjehoidja reisilt naastes kahe kolmandiku peal. Hmh.
***
Reisimine mõjub kirjutamisele halvasti. Reisu pealt tulles on sul terve märkmikutäis ylestähendusi, trobikond pilte, kõikvõimalikke mälestusi ja seoseid - rääkimata kysimustest ja oletustest, mida tahaksid järele uurida. Ning ikkagi istud sa esimesel reisijärgsel õhtul arvuti ees, vaatad kogu kuhilat ja leiad sada muud asja, mida teha - mis sellest, et muljed ja heiastused hajuvad meeltest juba mõne päevaga nagu vesi lilledeta vaasist.
Tõepoolest. Sada muud asja.
- Kas tead, mida soovitatakse teha, kui su uksekell heliseb ja lävel seisab filosoof?
- Hmmm... Meheks võtta?
- Tavaliselt siiski maksta pitsa eest. Aga su lähenemine on huvitav. Hea õnne korral võib nii tasuta pitsa saada.
Hakkasin eelmisel nädalal lugema Pierre Bayardi raamatut "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud?". Ilmus just Loomingu Raamatukogus ja nägi juba reklaamis isuäratav välja. Ongi. Hämmastaval kombel kõnelebki Bayard just täpselt sellest, mida pealkiri lubab.
Tõsi, eks ta muidugi epateerib. Ja ka tõlkija järelsõna on eblakavõitu. Aga samas jääb kogu kysimus sellesse lõhesse kultuuri ja Kultuuri vahel, mida minagi olen korduvalt ahingu otsa saada yritanud. Kas Kultuur on tõepoolest olemas? On ta ehk mingi haigus või piiriseisund, mis lööb meil välja alles surve all, kui teda yritatakse ära keelata? Kas kultuuri, näiteks raamatutesse, peaks - või yldse tohibki - suhtuda pyhalikult? Kas Kultuuri ylistamine on inimese kohus või kultuuri surm?
Lugedes torgib mu silma tähelepanek, mis ka igapäevases lehetöös esile trygib: koolon hakkab eesti keelest välja surema. Jaa, otsekõne ees esineb teda kyll. Ent loetelude ette topitakse juba mõttekriips. Või lausetesse, milles on umbes selline struktuur: näe, niisugune. Minu jaoks oleks veider viimase kooloni asemel näite ette mõttekriips panna - või siis koma, nagu Bayardi eestindaja tegi. Ju noortele siis meeldib. Ja ikkagi on kuidagi... imelik. Kui raamatuid ei loeta, pole nähtavasti ka tarvidust neis finesse viimistleda.
Ainult selle väitega pole ma päris nõus, et keegi enam raamatuid läbi ei loe. Mul on kyll see kuri harjumus. Kaanest kaaneni. Ei, muidugi mitte kõiki. Aga arvatavasti umbes pooled, või natuke vähem või rohkem. Olen jah snoob. Tehke järele või makske kinni.
Siis on hea, kui majas on modell.
Paari viimase aastakymne jooksul olen kohtunud Eesti politseiga umbes neli-viis korda. Vahel kannatanu, vahel tunnistajana. Tagasi vaadates on yldmulje yks: on tõesti tore uskuda, et politseist on tavalisele kodanikule kasu, aga see nõuab väga tugevat usku. Kahjuks ei toeta taolist usku minu isiklikus kogemuses ykski fakt.
***
Yheksakymnendate alguses lõi yks tuttav mu toonases elamises akna sisse. Mõningate asjaolude tõttu olin ise toona vaid tunnistaja. Pealtnägijate juttu kuulas täissaledusest välja kasvanud politsenik kohatu nimega Sulg, kes oli veendunud, et peab iga tunnistuse ise ymber kirjutama. Paraku tegi ta kolmetähelises sõnas keskmiselt neli kirjaviga ning kaotas kymnest faktist ymberkirjutuse käigus kaksteist. Aga kahtlemata oli tal palju muid voorusi.
Toonane systeem eeldas, et syydistuse formuleerib politsei. Nii et ehkki juhtum oli tegelikult ysna lihtne, selgus kohtus, et tuttav ei saa kuidagiviisi tegelda huligaansusega, sest huligaan peab olema võõras. Prokurörineiu tormas nuttes toast välja ja lugu oligi läbi. (Ehk oli see Irja? Toona ei teadnud ma tast midagi, ent esimese luulekogu järgi paistis ta oma ametit sydamesse võtvat kyll.)
***
Neli-viis aastat hiljem syttis mu eluase puumaja esimesel korrusel. Teise korruse rahvas tundis lõhna ysna ruttu ning õnneks kustutati see suhteliselt kiiresti. Majakraam, eriti raamatud, ei arvanud yritusest siiski midagi head. Et natuke aega tagasi oli korterisse sisse murtud, vaatasime ysna kahtlustavalt õhuakent, mida olime hiljuti õppinud sissepääsuks pidama. Tõepoolest, välimine raam oli paigal, sisemine aga hellasti toa teise serva seina äärde pysti asetatud.
Ykski asjapulk selle vastu siiski huvi ei tundnud, sest kõige tähtsam ametimees tulekahjupaigal oli tuletõrjeinspektor, kes tuhises tuppa, heitis pilgu ringi ja kuulutas: "Ahi on kuum! Ise olete syydi, et yle kytsite!" Pärast põlengut oli ahi pealtpoolt muidugi kuum, seest oli kylm. "No siis on asi... ee..." - otsiv pilk - "elektrisysteemis!" Otsus edasikaebamisele ei kuulunud, uurimist ei algatatud.
Hiljem olla yhe Supilinna maja peremees kuuldavasti siiski tabanud teolt kaagi, kel oli kombeks pärast tööd kylastatud eluasemetesse kogemata põlevaid tikke poetada. Esimese ehmatusega lugenud tyyp teiste tööde seas ka meie "isesyttiva" majakese yles. Kohtusse jõudes loobunud ta paraku tunnistusest ning rohkem pole sest asjast midagi rääkida.
***
Mõne aja eest nägin rongis pealt, kuidas nolk yht purjus onklit peksis. Politseist arvati, et rongi on kole keeruline yles leida. Ei tasu vaeva. Las peksab edasi.
***
Kõige värskem kogemus sobib eelnenuga päris kenasti kokku. Jutt kuulatakse lahkelt ära ja usutakse selle teraapilisse efekti. Kuulaja siiski uurimisse kuidagi ei puutu, ta on vaid filter uurija ning pööbli vahel. Tema ylesanne on yhelt poolt filtreerida välja kõik emotsioonid ja liigsed detailid ning teisalt tagada, et keegi töötegijaid ei segaks. Ei ole ju mingit põhjust, miks kannatanu peaks teadma, mida just või kas midagi yldse tema juhtumi uurimise käigus tehakse. Said hinge tyhjaks räägitud, kobi koju ja ole vait.
Yhtpidi on see kõik väga õige. Ja kui yldiselt Eestis toimuvat vaadata, siis midagi kasulikku politseis kahtlemata tehakse. Yldpilt on märgatavalt parem kui 1990ndate alguses, ei saa vastu vaielda.
Teistpidi ei puuduta yldpilt mind isiklikult mitte kuidagi. See võib koputada mu sydametunnistusele ja ytelda, et ma oma arvamust suures päevalehes ei tiražeeriks. Aga kui politsei midagi toredat ja yldhuvitavat teeb, siis võin ma yksnes oletada, mis see on. Praktiline kogemus ytleb, et kui minu endaga midagi juhtub, on uppuja päästmine uppuja enese asi. Ja siis sõltub juba igayhe iseloomust ja tutvustest, mis edasi juhtuma hakkab.
Veel kord: mulle meeldiks uskuda, et politseinik on minu sõber ja ma võin usaldada oma heaolu tagamise Eesti riigile. Paraku segab mind mu skeptiline loomus. Kuni mulle ei anta vähimatki põhjust, seni ei usu.
Mu kõrva ääres kuulab kamp teismelisi ja eelteismelisi midagi äärmiselt kakofoonilist. Tundub, et mingites Ameerika ja Saksa staarisaadetes läbipõrunud õnnetukestest on moodustatud Youtube'is põrgu uus osakond. Ma pole elus suurem asi laulja ega moosekant olnud, kuid see on juba minugi jaoks kirjeldamatult õudne.
Seoses sellega, eilne Wulff-Morgenthaler:
Sain mõne päeva eest tuttuue lapaka. Yhel, teisel ja kolmandal põhjusel oli selles Windows Vista, mille ma varem lootsin vahele jätta. No ei vedanud. Eks ta toimib kyll muidugi, aga erilist rõõmu ei paku. Õnneks on masin piisavalt tugev, et seda koormat vedada.
Eile läksin siis IT-osakonda, et lasta tööprogrammid arvutisse panna. Ajasime natuke juttu ning võtsin suure kruusitäie kohvi, et aeg kiiremalt veereks. Vastu ootusi tuli aga suhteliselt lyhike lugu. Poolest tunnist kakskymmend minutit lõpetasin kohvi.
Indesigni vana versiooni installikaid pole enam olemas. Olen ise seda kõikvõimalikest kohtadest otsinud, on tõesti haruldane. Ja olemasolevat saab installida alles siis, kui Novelli klient pysti. Ainult et Novelli see versioon Vistaga ei yhildu. Kuuldavasti on kaalutud ka uuele versioonile minekut, mis yhilduks selle, teise ja kolmandaga, ainult et litsentsid nõuavad raha. Ja kulutusteks ei ole praegu hea aeg.
Siis on meil veel paar eestipärase nimega programmi, mis kuuluvad aladokumenteeritud tarkvara tippkymnesse ning pole mulle jätnud soodsat muljet ei töökindluse ega kasutajasõbralikkuse poolest. Vahet pole, sest ilmselt ei võta needki Vistat jutule.
Noh, vähemalt ei pea ma muretsema selle pärast, et poliitilise otsusega eraarvuteid enam firma WiFisse ei lasta. Puhkuselt naastes hakkan ringi käima kahe lapakaga: yks minu, teine tööandja oma. Yhes yhed, teises teised asjad. Elaks ma 50ndate Ameerikas, peaks nad bussi eri otstes sõitma.
Lõppkokkuvõttes istun IT-poliitiliste otsuste ja vahepeal edasi liikunud maailma vahelises augus. No ja siis? Kes ytles, et maailm on ratsionaalne?
On nigu on.
Tartu Ylikooli tänane pressiteade:Pealtnäha nurjunud katse tõi päevavalgele täiesti uudse struktuuriga materjali
Edasi kirjeldatakse vaprate teadlaste juhuslikke töövõite ning aeg-ajalt mainitakse ikka neid mystilisi kosmosesytikuid. Kosmosesitikateni pole sealt enam palju maad.
Tartu Ülikooli füüsikud ja keemikud koos Eesti Nanotehnoloogiate Arenduskeskuse teadlastega avastasid esialgu nurjunuks peetud katse käigus täiesti uudse struktuuriga materjali – metalloksiidsed torukesed. Arendustöö tulemusel tekkinud materjal on ülimalt vastupidav ning seda saab tulevikus kasutada mitmel moel, alates isolatsioonmaterjalist kuni eluskoega seonduvate implantaatide ning kosmosesütikute osadeni.
...
Arvatavasti polegi Eestis kuigi palju maailmakuulsaid teadlasi, kunstnikke ega kirjanikke just seepärast, et puuduvad pressiesindajad, kelle kirjutatut võõrad suudaks tõsiselt võtta. "No mis need eestlased seal jälle kokku keerasid? Ah kosmosesitikuid aretavad? Hehee, no on alles naljavennad... Olgu, lähme tõsiste teemade juurde edasi."
Tehnikasajand, teab mitmes juba. Leiutatakse igasuguseid imevigureid.
Sõrmejäljeskänner töötab nagu ludin.
4 GB mäluga jookseb Vista kenasti ja vaikselt. (Eriti, kui arvuti on veel tyhi. Vaatame, mis ta Indesigni, Illustratori ning neljakymne tabi ja tosina lisaga Firefoxi peale ytleb.)
Installimisel kysitakse sult asukohariiki, kellaaega ja mida kõike.
Ja siis viskab brauser su ikka kõige esimese asjana leedukeelsele lehele, sest Delli kõrguselt vaadates pole Eestil ja Leedul mingit vahet ning "Nešiojamieji kompiuteriai" avalehel teeb igayhele ometigi rõõmu.
Ja eestikeelne klaver võib sul olla, ent kirjad nuppudel on ikka Meerika moodi.
Ähh. Arvutid ei saa olla targemad kui inimesed, kes neid teevad.
*porisedes ja urisedes konfimise juurde tagasi*
Posts
All Comments
