Usk ja faktid

Paari viimase aastakymne jooksul olen kohtunud Eesti politseiga umbes neli-viis korda. Vahel kannatanu, vahel tunnistajana. Tagasi vaadates on yldmulje yks: on tõesti tore uskuda, et politseist on tavalisele kodanikule kasu, aga see nõuab väga tugevat usku. Kahjuks ei toeta taolist usku minu isiklikus kogemuses ykski fakt.


***

Yheksakymnendate alguses lõi yks tuttav mu toonases elamises akna sisse. Mõningate asjaolude tõttu olin ise toona vaid tunnistaja. Pealtnägijate juttu kuulas täissaledusest välja kasvanud politsenik kohatu nimega Sulg, kes oli veendunud, et peab iga tunnistuse ise ymber kirjutama. Paraku tegi ta kolmetähelises sõnas keskmiselt neli kirjaviga ning kaotas kymnest faktist ymberkirjutuse käigus kaksteist. Aga kahtlemata oli tal palju muid voorusi.

Toonane systeem eeldas, et syydistuse formuleerib politsei. Nii et ehkki juhtum oli tegelikult ysna lihtne, selgus kohtus, et tuttav ei saa kuidagiviisi tegelda huligaansusega, sest huligaan peab olema võõras. Prokurörineiu tormas nuttes toast välja ja lugu oligi läbi. (Ehk oli see Irja? Toona ei teadnud ma tast midagi, ent esimese luulekogu järgi paistis ta oma ametit sydamesse võtvat kyll.)


***

Neli-viis aastat hiljem syttis mu eluase puumaja esimesel korrusel. Teise korruse rahvas tundis lõhna ysna ruttu ning õnneks kustutati see suhteliselt kiiresti. Majakraam, eriti raamatud, ei arvanud yritusest siiski midagi head. Et natuke aega tagasi oli korterisse sisse murtud, vaatasime ysna kahtlustavalt õhuakent, mida olime hiljuti õppinud sissepääsuks pidama. Tõepoolest, välimine raam oli paigal, sisemine aga hellasti toa teise serva seina äärde pysti asetatud.

Ykski asjapulk selle vastu siiski huvi ei tundnud, sest kõige tähtsam ametimees tulekahjupaigal oli tuletõrjeinspektor, kes tuhises tuppa, heitis pilgu ringi ja kuulutas: "Ahi on kuum! Ise olete syydi, et yle kytsite!" Pärast põlengut oli ahi pealtpoolt muidugi kuum, seest oli kylm. "No siis on asi... ee..." - otsiv pilk - "elektrisysteemis!" Otsus edasikaebamisele ei kuulunud, uurimist ei algatatud.

Hiljem olla yhe Supilinna maja peremees kuuldavasti siiski tabanud teolt kaagi, kel oli kombeks pärast tööd kylastatud eluasemetesse kogemata põlevaid tikke poetada. Esimese ehmatusega lugenud tyyp teiste tööde seas ka meie "isesyttiva" majakese yles. Kohtusse jõudes loobunud ta paraku tunnistusest ning rohkem pole sest asjast midagi rääkida.


***

Mõne aja eest nägin rongis pealt, kuidas nolk yht purjus onklit peksis. Politseist arvati, et rongi on kole keeruline yles leida. Ei tasu vaeva. Las peksab edasi.


***

Kõige värskem kogemus sobib eelnenuga päris kenasti kokku. Jutt kuulatakse lahkelt ära ja usutakse selle teraapilisse efekti. Kuulaja siiski uurimisse kuidagi ei puutu, ta on vaid filter uurija ning pööbli vahel. Tema ylesanne on yhelt poolt filtreerida välja kõik emotsioonid ja liigsed detailid ning teisalt tagada, et keegi töötegijaid ei segaks. Ei ole ju mingit põhjust, miks kannatanu peaks teadma, mida just või kas midagi yldse tema juhtumi uurimise käigus tehakse. Said hinge tyhjaks räägitud, kobi koju ja ole vait.

Yhtpidi on see kõik väga õige. Ja kui yldiselt Eestis toimuvat vaadata, siis midagi kasulikku politseis kahtlemata tehakse. Yldpilt on märgatavalt parem kui 1990ndate alguses, ei saa vastu vaielda.

Teistpidi ei puuduta yldpilt mind isiklikult mitte kuidagi. See võib koputada mu sydametunnistusele ja ytelda, et ma oma arvamust suures päevalehes ei tiražeeriks. Aga kui politsei midagi toredat ja yldhuvitavat teeb, siis võin ma yksnes oletada, mis see on. Praktiline kogemus ytleb, et kui minu endaga midagi juhtub, on uppuja päästmine uppuja enese asi. Ja siis sõltub juba igayhe iseloomust ja tutvustest, mis edasi juhtuma hakkab.

Veel kord: mulle meeldiks uskuda, et politseinik on minu sõber ja ma võin usaldada oma heaolu tagamise Eesti riigile. Paraku segab mind mu skeptiline loomus. Kuni mulle ei anta vähimatki põhjust, seni ei usu.