Argumentatsioon ja esteetilised hinnangud

Lapsulipelgas ja vist veel ysna mitu inimest põhjavad Muti Karutari artiklit loomakaitsjatest tsirkuse ymber. Saan põhjajatest täitsa aru, aga minu arvates ei saa nad teatud mõttes teksti olemusele pihta - või, noh, vastavad hoopis teisel tasandil. Umbes nagu stellaarfyysiku jutule vastataks geoloogiliste argumentidega.

Kui lugu rahulikult läbi lugeda ja mõelda, selgub, et tegelikult pole kogu jutus ju yhtki väidet. Ainult nentimine, et need inimesed Karutarile ei meeldi. "Pets on loll" on faktiväide yksnes siis, kui järgnevad Petsi IQ-testi tulemused; kõik ylejäänu on esteetika. Ning "Minu arvates on Pets nõme" loogiline eitus "Ei, sinu arvates ei ole Pets nõme" on vastuväitena mõttetu. Igayks teab ju ise kõige paremini, mis ta millestki arvab.

Viimasel ajal tuletavad paljud asjad meelde yht vana reklaami. "Sulle ei meeldi Daim? Mis siis, sina ei meeldi Daimile ka."

Mulle Daim meeldib.



Eelnev jutt on puhtalt analyytiline ja seal pole yhtki seisukohta. Mis isiklikku arvamusse puutub, siis ma tean pisut põhjalikumalt ainult yht aktiivset loomakaitsjat (sest ta toppis hiljuti oma nina poliitikasse) ning minu muljet mööda on ta suhteliselt ilge tyyp. Sellegipoolest pyyan mitte lasta sel teadmisel kujundada oma arvamust loomakaitsest kui niisugusest. PETA annab kah oma parima, et seda naeruvääristada, ning õnneliku kana õnnelikest munadest saab moodsal ajal teatavasti õnnelik omlett - no ja siis? Eestis on kyllalt loomapidajaid, kes vääriksid head matsu suure kaikaga yle turja ning võib-olla veel enamatki. Yldine põhimõte on õige ning tahe hea, alustuseks aitab sellestki.

Eks ma lugesin muidugi lapsepõlves "Doktor Dolittle'i tsirkust" kah.