Reisilaiskus

Reisimine on tänapäeval lihtsaks tehtud. Asetad oma istmiku punktis A selleks ettenähtud kohale bussis, lennukis või rongis ning eemaldad selle sealt punktis B, tihtipeale mitmesaja või ka mõne tuhande kilomeetri kaugusel. Vahepeal pole vaja teha muud kui magada, vahtida aknast välja ning käia aeg-ajalt kemmergus. Mõni ime, et see siis inimesed laisaks muudab.


***

Reisimine mõjub lugemisele halvasti. Võtsin reisu peale kaasa toreda umbes kuuesajalehelise raamatu. Hea raamat on, hästi kirjutatud ja huvitavatest asjadest. Tsiteerimise asemel jutustan kaks lõiku ymber, nii saab teksti dekontekstualiseerida ja eri pea selgitustega vaeva nägema.

- Hinnangud nende rahvaarvu kohta kõiguvad umbes paarkymmend korda.
- Kas ei võiks neilt seda lihtsalt kysida? Nad peavad ju teadma, kui palju neid on!
- On proovitud. Ja jõutud järeldusele, et vastused räägivad rohkem nende psyhholoogia kui rahvaarvu kohta.
- Kas nad valetavad või tõepoolest ei tea?
- Ka see on väga huvitav kysimus.

ja

- On see tõde või nali?
- Tõe ja nalja vahel vahetegemine ei ole nende tugev kylg.

No see peab ju hea olema, eks. Yht kultuuri niiviisi kirjeldav raamat ei saa ju ometi paha olla. Aga ehkki kodus oleks see mul kahe õhtuga lõppenud, oli järjehoidja reisilt naastes kahe kolmandiku peal. Hmh.


***

Reisimine mõjub kirjutamisele halvasti. Reisu pealt tulles on sul terve märkmikutäis ylestähendusi, trobikond pilte, kõikvõimalikke mälestusi ja seoseid - rääkimata kysimustest ja oletustest, mida tahaksid järele uurida. Ning ikkagi istud sa esimesel reisijärgsel õhtul arvuti ees, vaatad kogu kuhilat ja leiad sada muud asja, mida teha - mis sellest, et muljed ja heiastused hajuvad meeltest juba mõne päevaga nagu vesi lilledeta vaasist.

Tõepoolest. Sada muud asja.