Mõistatus juristidele

* Läks tudeng kirikusse.
* Kirikus toimus rituaal. Jagati vahvleid.
* Tudeng sai vahvli.

Kellele kuulub see vahvel nüüd? Kas see on kiriku omand või tudengi omand?

Tsitaat pärineb siit, loo taust on eestitsi siin ja inglitsi siin.

Kes tahab kypsist?




P.S. Mul on hypotees, et usuline innukus yhiskonnas kasvab koos tegeliku usulise veendumuse allakäiguga. Näiteks peab taimetoiduline kristlane loogiliselt võttes olema variser. Ja ometi on neid kõik kohad täis.


P.P.S. Paradoksidega jätkates: loogiliselt võttes peaks riik armulauapraktikale järsult reageerima. On ju selle rituaali suhtes laias laastus kaks võimalust: kas seesinane kypsis muutub lihatooteks (nagu väljendus Martin Vällik) või mitte. Mis tähendab, et esimesel juhul on tegemist kannibalismiga (olgugi vabatahtlikult; ja teofaagiaga, aga see ei ole tänapäeval karistatav) ning teisel juhul petturlusega (inimesi meelitatakse osalema organisatsiooni tegevuses, sh annetama, argumenteerides valedega). Mõlemad on põhimõtteliselt karistatavad.

Jättes muidugi kõrvale mystika, metafoorid ja maagia, mille võib ikka jutuks tuua, kui tahad yhelt poolt midagi väita ning teisalt loobuda selle implikatsioonidest. Klassikaline põhimõte: tee, kuid ära vastuta.