Tomatid, tee ja patsakas lehti

Ma ei tea isegi, misasi mind ajendas Prisma kassasse jõudes paberkotti võtma. Arvatavasti see, et Kristiinesse jõudes korraks peaaegu ei sadanud. No ja Prismas endas oli muidugi kuiv.

Igatahes ohkas kott paarisaja meetri kaugusel kodust ja lasi põhja lahti. Ma pole tykk aega tundnud, et kurgid, tomatid ja pirnid mulle nii hingelähedased oleks kui neid nyyd syles sydame ligi surudes. Ole veel Eesti ilma käes ökoloogiline.



Koju jõudes passis välisuksel kinnisvaramaakler, kes ukse minu ees kenasti lahti tegin. Tänasin viisakalt ja tatsasin trepist yles. Mulle järgnes mu selja taga autost väljunud ostuhuviline pere. Maakler kõlistas kõrvalkorteri võtmeid.

Kindlasti on ilmas hulk inimesi, kes oleksid tormanud rõõmust karjudes maakleri jutule: "Oi, kui tore, et te siin olete! Teate, kui te oma elust ja tööst pärast Lehele rääkida tahate, siis astuge minu poolt läbi, ma pakun tassi teed." Noh, mina selliste entusiastide sekka ei kuulu. (Ehkki kogu reisi vältel tegin teeäärsetest myygikuulutustest pilte kyll. Mis ma nendega teen? Ei oska arvata.)

Kuivatasin ennast seeasemel ja pakkisin töö juurest toodud lugemisvara lahti. Vahepeal ilmunud lehtedele tuleb järele jõuda. Olen tydinud vastamast uudishimulikele: "Ah et kas teie artikkel on juba ilmunud? Ei mina tea, kysige kellegi teise käest." Keedan suure kruusitäie teed ja asun asja kallale.