Kaanest kaaneni

Hakkasin eelmisel nädalal lugema Pierre Bayardi raamatut "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud?". Ilmus just Loomingu Raamatukogus ja nägi juba reklaamis isuäratav välja. Ongi. Hämmastaval kombel kõnelebki Bayard just täpselt sellest, mida pealkiri lubab.

Tõsi, eks ta muidugi epateerib. Ja ka tõlkija järelsõna on eblakavõitu. Aga samas jääb kogu kysimus sellesse lõhesse kultuuri ja Kultuuri vahel, mida minagi olen korduvalt ahingu otsa saada yritanud. Kas Kultuur on tõepoolest olemas? On ta ehk mingi haigus või piiriseisund, mis lööb meil välja alles surve all, kui teda yritatakse ära keelata? Kas kultuuri, näiteks raamatutesse, peaks - või yldse tohibki - suhtuda pyhalikult? Kas Kultuuri ylistamine on inimese kohus või kultuuri surm?

Lugedes torgib mu silma tähelepanek, mis ka igapäevases lehetöös esile trygib: koolon hakkab eesti keelest välja surema. Jaa, otsekõne ees esineb teda kyll. Ent loetelude ette topitakse juba mõttekriips. Või lausetesse, milles on umbes selline struktuur: näe, niisugune. Minu jaoks oleks veider viimase kooloni asemel näite ette mõttekriips panna - või siis koma, nagu Bayardi eestindaja tegi. Ju noortele siis meeldib. Ja ikkagi on kuidagi... imelik. Kui raamatuid ei loeta, pole nähtavasti ka tarvidust neis finesse viimistleda.

Ainult selle väitega pole ma päris nõus, et keegi enam raamatuid läbi ei loe. Mul on kyll see kuri harjumus. Kaanest kaaneni. Ei, muidugi mitte kõiki. Aga arvatavasti umbes pooled, või natuke vähem või rohkem. Olen jah snoob. Tehke järele või makske kinni.