Me ooperit, me ooperit...

Kyllap on mu huumorimeel muusikas sama haige kui kõikjal mujal. Tõenäoliselt ei pea Hanrahan, Kalle Käsper ja teised ooperisõbrad just päris seda silmas. Ja siiski, kes ei armastaks ooperit?



Või siis näiteks nii.



Okei, yks lugu veel. Vanade halbade aegade allaloputamiseks, mil ma Klaus Nomi enda jaoks avastasin, kuid ei teadnud veel, et nood ajad halvad on. Ei olnud millegagi võrrelda. Loodetavasti ma neid rohkem ei mäleta.