Kokandusnurk

Täna, tydrukud ja poisid, valmistame öise plötsa.




Oad, punased. Valmistatud Poolas.
"Keeta 60 minutit," soovitab kiri, aga seda on tegelikult isegi vähevõitu. Võib-olla on poolakatel paremad hambad või siis armastavad nad ube eelnevalt leotada. Mina ei viitsinud ja nyyd on oad pisut kõvad. Ega see maitsele muidugi paha ei tee.




Riis, valmistatud... mujal. Arvatavasti mitte kodumaine. Elab kapis endises kylmsupi purgis. Riisi võiks, mõistagi, ära keeta.




Veiseliharibalad, sedapuhku Prismast. Tuleks jätta pannile kauemaks kui mina seda tegin, jäid pisut vintskeks. Eks hambaidki pea treenima.

No ja kui liha enam-vähem sealmaal on (ja sööjad jällegi siinmaal), siis selle otsa pannile riis ja oad ja kõik muu, mis pannilapatsiga segi keerata synnib.




Pakk tomatiplöga, yrtidega. Võib ka ilma. Või kyslaga. Või millega iganes.




Ungari turismireisilt tooge iga kord kaasa suur tuubitäis guljašikreemi. Sellega tasub kyll säästlikult ymber käia, kui peretuttavate seas pole just mõnd Ungari giidi, kes iga nädal uue jaksab tuua. See heleoranž puder on pealegi keelele ysna veenev.

Soola oleks ju samuti pildistada võinud, ent las jääb midagi siiski kujutlusvõime hooleks. See kipub inimestel niigi atrofeeruma ja kärbunud fantaasia ees on moodne meditsiin kahjuks võimetu. Kui inimene soolagi kujutleda ei suuda, millest selline yldse aru saab?

Ega ei peagi saama, öö on. Päev otsa edasilykatud lõuna lõpuni syya ja magama.