Kes tahab syya misjonäri?

On vana kena komme, et uusaastaöösel olgu laud lookas. Eri kommete järgi peab toite olema seitse või kaksteist, igatahes palju - siis jätkub uuel aastal majas söögipoolist. Aga keda me lauale paneme?

Ahto Lobjakas jutustas eilses Postimehes Eesti köögi ajaloost:

"Kannibalism on traditsioon, millele kristlus Eestis kiire lõpu tegi. Tervitatava uuendusena tõrjus ristiusk samal ajal eestlase toidusedelist välja hobuse. See on üle Euroopa tuntud seaduspära, mille ohvriks langesid esmajoones paganlike germaanlaste kulinaarsed kombed. Hobusesöömine püsib siiski tänaseni au sees muidu katoliiklikes Belgias ja Prantsusmaal."

Tegelikult on see lõik ju naljakas. Miks oli hobuselihast loobumine tingimata "tervitatav uuendus"? 13. sajand ei olnud aeg, mil hobustest oleks eriline puudus valitsenud - kindlasti mitte praeguse ajaga võrreldes. Mis on siis hobustes nii erilist?

Sõber, keda Saksamaal mõne aasta eest kuldselt võõrustati, kiitis seal pakutud hobuselihavorsti. Teada ja tuntud asi, saksa köögi uhkus. Meil räägitakse rohkem vanade hobuste rebastele söötmisest. Ja siiski - kui hiljuti Kaubamaja toidupoes hobuselihakonservi nägin, ei tõusnud käsi seda ostukorvi tõstma. Ei tea isegi, miks.

Niisamuti reageerivad eestlased tänini valulikult luikede tapmisele. Mis sellest, et neid mõnelgi pool suure isuga syyakse. Õigupoolest ei taha me isegi väikesi laululinde puutuda, ehkki luiged tunduvad vist kuidagi pyhamad.

Samas ei saa asi olla yksnes pyhaduses. Karu on ugrimugrilaste jaoks alati pyha loom olnud, inimsarnane kujult ja toidusedelilt. Ometi on teda samavõrd alati söödud, olgu siis andeks paludes või mitte.

Tootemloomadest pidajad rahvad ei puutu tihti oma tootemeid, ehkki mitmel pool neid siiski syyakse, nii nagu meil karusid. Pyhadust on mitut sorti ning vahel on neil raske vahet teha. Miks kellegagi just sel kindlal moel ringi käiakse, kurat seda teab. Vähemalt pyhamehi ei ole ykski rahvas ära põlanud, praetagu neid siis vardal või restil või keedetagu katlas.

Võib-olla annaks mind siiski kunagi veenda hobuseliha proovima. Koeraliha söömist kujutaksin tegelikult täitsa hästi ette, kassi siiski mitte. Madu? Igatahes. Ritsikat või ämblikku? Veidi kahtlasem. Konna? Kindlasti. Lõppeks söön ma suure isuga tigusid ja kalmaare, mille enamik eestlasi ära põlgab. Misjonäri?