Sunday, December 28, 2008

Ökofilm ja kesksuve mõrvad

Kinoga on ikka nii, et tykk aega vaatad plakateid, nädalad vuhisevad mööda, filmid õrritavad isu ja ununevad. Siis helistavad sõbrad: "Kas kahe tunni pärast kinno lähme?" Ja leiadki end järsku saalist.

Täna siis "The Day the Earth Stood Still" ja Keanu Reeves, väidetavalt parim kivinägu pärast Buster Keatonit. Kriitikud tegid filmi suuresti maha ja kyllap neil oli õigus. Sõber ytles, et võinuks hullemgi olla, ning kyllap oli temalgi õigus.

Kuuldavasti promovad ökonaiivikud seda juba kultusfilmina. Ilmselt sisukokkuvõtete põhjal, arvan ma. Algversioon 1951. aastast oli sõjavastane, keskkonnamured suruti vanale kondikavale jõuga peale ning seda on ka näha. Ei kõla eriti usutavalt, et terve kamp supertsivilisatsioone tuleks Maale ökoloogia eest hoolitsema - või vähemalt ei suudetud seda usutavalt esitada.

Yldine tonaalsus on ikkagi militarismivastane. Parimas "Hollywoodi vasakpoolsuse" stiilis (mille olemasolu ja propagandaväärtuse yle võib kahtlemata vaielda) näidatakse poliitikuid ja sõjaväelasi yhe kahtlase mõtlemisvõimetu kambana, kes teeb geniaalseid otsustusi nagu "Kui meie juurde tuleb diplomaatiline saadik, laseme ta igaks juhuks maha", "Kui mahalaskmine ei õnnestu, siis ega ta ju ometi väikest piinamist pahaks pane" ja "Kui hiidrobot raketid ja lennukid all kukutas, ehk meeldib talle siis teemantotsikuga puur". Pidevalt kurdetakse inimeste agressiivsuse, vägivalla ja sõdade yle. Kena keik, ent kuidas see ökoloogiaga seostub? Või see, kui inimesed on tassinud kõiksugu kahtlasi aineid laiali yle planeedi ning filmi õnnelikus lõpus muuhulgas ka nende vaoshoidmise tehnika vastu taevast saadetakse?

Nojah, eks jura võib leida igalt poolt. Aga ega ta nyyd nii halb ka olnud. Keanu Reeves oli tõepoolest päris kivist näoga (graniit, pakuks ma) ja teine peategelane oli kena tytarlaps. Nanobottideks joonistati vahvad väikesed satikad ja Suure Võõramaise Kera aluseks võeti Jupiter. Pealegi antud kostyymid väidetavalt korduvkasutusse, paberi säästmiseks vahetasid filmitegijad infot veebilehe kaudu ning võtteplatsil sõideti ringi hybriidautodega. Kindlasti leidub inimesi, kelle filmielamust sellised teadmised parandavad.

Ootasin huviga, kas Lenini lemmikpill on filmimuusikasse ikka alles jäetud - 1951. aasta versioon oli selle poolest kuulus. Oli kyll. Kes kinno ei viitsi minna, mäletab Nõukogude elektronmuusika tippsaavutust ehk ka seriaali "Midsomeri mõrvad" tunnusmeloodiast. Mina ei osanud varem tähelepanu pöörata, aga tegelikult kõlab täitsa huvitavalt.



Kas "Klaatu barada nikto" võiks tõlkida "Klaatu habe pole keegi"? Iseenesest ju õige väide.

 
eXTReMe Tracker