Minu viis minutit kuulsust

Lontsisin tööle, kui yks noormees tänaval mind peatas ja hõlma alt mikrofoni haaras. Teine tõstis õlale videokaamera.

"Tere, Eesti Päevaleht. Mida te arvate uuest töölepinguseadusest?"

Katsusin mitte liiga tyhm välja näha, muidu lastakse mind lahti. Ametikohustuste järgi peaks ju asja tundma, ehkki oma arvamus pole vist kyll kohustuslik. Või kes seda töölepingut nii täpselt mäletab.

Rääkisin siis, et noh, alati saab muidugi paremini ja kumbki pool ei jäänud päriselt rahule, aga samas olid läbirääkimised niigi pikad ja vaevalised. Eks ta yks kompromiss ole: keegi ei saa kõike, mida tahab, ent kuskil peab ju kokku leppima.


Ja nyyd ongi siis käes: minu kaunis pale hiilgab keset EPLi kodulehte. Pole viga, kyll ta sealt peagi ajaloo prygikasti koristatakse.