Kust tulid jõuluvanad?

Laste jõulupidu jälgides taipasin, kust on tulnud jõuluvanad.

Mõtleme pisut. Vanem meesterahvas tuleb tuppa, kutsub kõik lapsed ja vanurid kokku - teised teevad tööd, ei nendel pole selle jama jaoks aega -, kuulab laule ja lugusid ning on õnnelik iga jupikese yle, mis talle jutustatakse. Vähe sellest, ta jagab selle eest ka nänni: peenemaid linnamaiustusi ja pisiesemeid.

Täie aruga inimene niimoodi ei käitu. Õigupoolest tean ma vaid yht seltskonda, kelle seas see normaalne oleks: folkloristid. (Yks sõber pakkus ka luurajaid, aga nende huvid on pisut maisemad.)

Kogu moodne jõuluvanandus syndiski ju ligikaudu samal ajal või veidike pärast seda, kui Elias Lönnrot ja teised temasugused untsantsakad mööda Soomemaad käisid ning rahvaluulet korjasid. Ja kus elab jõuluvana nyyd? Õige, Soomes.

Kujutame ette kylakest, kuhu yhel hetkel ilmub imposantne sõbralik härrasmees, kogub rahva kokku, kuulab kõik rivis ära ja kingib igayhele tykikese nänni. Keegi ei tea, kust ta õigupoolest tuli (rongilt? Helsingist? taevast?), ent kingitused meeldivad kõigile.

Aastakese pärast ilmub sama mees uuesti, kott leludest ja maiustustest pungil. Kylarahvas teab juba, mida oodata.

Kolmandal aastal valitseb suur elevus. Igayks paneb paremad rõivad selga, lapsed kasitakse suuremast räpast puhtaks, õhtuti õpitakse kolde ees kooris luuletusi ja laule. Ning näe, sealt ta tulebki, suur märss selgas, habe ees orvis ning nägu laial naerul!

Mööduvad aastad. Yhel kaunil päeval, kui kõik on valmis seatud, folkloristi ei tule. Vaikus. Elevus hakkab kaduma, juttu ilmuvad pettumusenoodid, esimene põnn pistab tönnima. Keegi ei pane tähelegi, kuidas paar mureliku ilmega pereisa taganurgas nõu peavad ning yks nende seast ära kaob. Ja siis koputab keegi uksele...

Olemuselt on jõuluvana kummardamine kargokultus. Lõunamere saartele visati lennukist vanu saapaid ja vändaga grammofone, kuni kohalikud kaupa ehk kargot ja selle mystilisi toojaid kummardama hakkasid. Põhjamaa kyladesse veeti träni saaniga kohale, muu jääb samaks: kui võõrad enam ei tulnud, pidi muutunud elukorralduse tingimustes oma vahenditega hakkama saama.

Kust tulid asjad, ei tea keegi. Kyllap veeti kaugelt maalt lendavate põhjapõtradega. Tähtis on pidada muistseid syndmusi meeles, korraldada rituaale, õppida salmid usinasti pähe. Siis on kõikidel tore, vili kasvab hästi, loomad sigivad ja võib-olla, kui me eriti tublid oleme, tuleb meie kylakesse kord yle pikkade aastate jälle ka Folklorist.