Maailma põhiprobleemid (pyhendusega Larkole)

Larko nuriseb, et blogijad ei blogi tähtsatel ja tõsistel teemadel. No ega blogimine ole töö, blogi manu jõudes tahavad inimesed keerulistest asjadest puhata. Annaks kellelegi jalaga, ilguks sõbra kallal või viriseks niisama elu yle. Eesti on liiga väike, et tasuks kellelegi tõsimeelse blogistamise eest palka maksta.

Aga et head inimest mitte masendada, rehitsen pakutud teemad siiski läbi.


***

Riigieelarve.

Jageleti sellega juba mitu kuud tagasi, kyllap jageletakse veel. Padar andis ilmselt oma parima, ent poliitika on näivuse kunst ning side reaalsusega ei ole poliitikute tugevaim kylg. Nii et kui praktiliselt ykski erakond ei kipu enda mainet rahajagaja ning huvide eest seisjana vabatahtlikult põhja laskma, ei saagi see õnnetu eelarve kuidagi parem saada.

Mitte, et ta tegelikkusega kuigi tugevalt seostuks. Aga nagu ma Mark Twaini parafraseerides mitu puhku kirjutanud olen: inimesed, ärge nurisege riigikogu kallal. See on parim parlament, mida niisuguse raha eest saab. Ja mina kyll rohkem maksta ei raatsi.

Noh, eelarvega on samamoodi.


***

Töölepinguseadus.

Sellega on nii kaua junditud, et minul on praeguseks kadunud igasugune ylevaade, mis siis täpselt varasemaga võrreldes muutub. Kirjutatud on palju, suur osa sellest aegunud. Ja kuni ma pole kaht seadust näpuga järge ajades võrrelnud, ei tea ikkagi, milline kirjatykk on nyydseks vana, milline ekslik ning milline lihtsalt propaganda. Iga osapool peab ju enda avaliku palge ning ajakirjandusliku kajastatuse eest hoolt kandma.

Kurb lugu, sest oma praeguses ametis peaks ma seda kõike yksipulgi tundma. Aga mind on kah ainult yks. Ja see yks tegeleb enesetäiendusega siis, kui liidese arendustöö, venekeelse tõlke organiseerimise, teiste kanalite refereerimise ning mõne yksiku originaalteksti kirjutamise vahelt aega yle jääb.

Ilmselt on mõistlik oodata ära, kuni uus seadus valmis saab ja vastu võetakse. Kyll siis jõuab teist uurida.


***

Võrdse kohtlemise seadus.

Kas viimases versioonis on ikka veel see nõue sees, et sugulise võrdõiguslikkuse volinik peab igasuguse võrdsuse eest hoolt kandma? Kui Päevalehe videokysitluses nenditi, et Eestis on eesti nimega kergem tööle ja ylikooli saada, tahtsin kysida mõnelt asjapulgalt kommentaari, kas nende arvates on tõesti nii ja kui on, siis kas peabki olema.

Paraku selgus, et praeguses versioonis see volinikku ei puutu ning õiguskantsler kommenteerib ainult neid asju, mille puhul on konkreetne juhtum ja soovitavalt ka kaebus. Noh, mis siis ikka. Ei ole minu asi maailma parandada, kui ta ei taha parandatud saada.

Kui see seadus kord vastu võetakse, eks ma loen ta siis läbi. Ilusa nimega seadus, põhimõtteliselt olen ma ju sedasorti asjade poolt. Kuni kõiki seadusega võrdselt kohtlasteks ei tehta.


***

Mobiilihääletus.

Teoreetiliselt on võimalik, et ma isegi kunagi m-valimissysteemi kasutama hakkan. Olen laisk ja tehnikasõbralik, e-valimine mulle täitsa meeldib.

Praktikas nõutakse praegu, et hääletushuviline enda olemasoleva kaardi telefonis uue vastu vahetaks. Igale telefonile see ei sobi ning ma kahtlen, kas ka iga operaator selliseid pakub. Igast paketist rääkimata.

Tore mõte, aga praegu on sel veel arenguruumi. Kuni tehniline lahendus ei muutu kõigile yhtviisi kättesaadavaks, jääb see marginaalseks. Võiks ju loota, et seadustamisega tekib firmadel ka huvi asja arendusamiseks, ent id-kaardi jama oleme juba näinud. Sertifitseerimiskeskus ei viitsi endale isegi korrektseid serte hankida, mis Firefoxiga töötaksid. Väike maa, väike turg.


***

Aprillimässuliste kohtuistung.

Yllatavalt jabur lugu. Põhimõtteliselt jääb praegu mulje, et kapo ei ole kogu usinusele vaatamata suutnud hankida syydistatavate kohta vettpidavaid tõendeid. Olukorras, kus Eestis endas on poliitiline huvi syydimõistmiseks ilmselgelt olemas (välja arvatud yhes erakonnas), jääb sisuliselt kolm võimalust.

Esiteks: härrased on syydi kõigis oletatavates pattudes, ent isegi poliitilise angažeerituse võimalusele vaatamata ei saa kapo oma tööga hakkama. Kurb, aga pidulik. Sel juhul võime vähemalt rõõmsalt nentida, et politseiriigist jääb Eesti tõepoolest kaugele.

Teiseks: härrased on syydi ja tõendusmaterjal oleks tegelikult ikkagi koos, ent (välis)poliitilistel põhjustel eelistatakse lasta neil suhteliselt kergelt pääseda. ("Kergelt" ses mõttes, et syytu inimese jaoks oleks niisugune kohtusaaga korralik solgutamine, tõestatud kurjategija võiks aga hullematki oodata.) Sel juhul on Eesti riigi ja kohtusysteemi sõltumatusega kyll ärarääkimata hale lugu.

Kolmas võimalus on, et kohtualused pole teinud midagi kurja. Sel juhul peab Eesti ajakirjandus turvavööd kinnitama ning hakkama usinasti raha koguma, mitugi poliitikut samamoodi. Võib ju ytelda, et kõigis artiklites oli sõna "väidetavalt", ent sisuliselt on ikkagi ilmsyyta hinged avalikult risti löödud.

Entel-tentel-trikatrei, vali neist kolmest oma lemmik välja.


***

Mumbai terroristid.

India ja Pakistani suhetessse on konflikt algusest peale sisse programmeeritud ning ma pole kindel, kas sellele oleks mingit muud lahendust peale inglaste uue sissemarsi. Kuni kõik oli yks Briti koloonia, oli moslemitel ja hindudel yks võõramaine vaenlane. Teoreetiliselt võiks pinged jaheneda ka siis, kui mõlemad riigid mingisuguse föderatsiooniga liituvad - nagu Iirimaa ja Suurbritannia Euroopa Liidus -, kuid selleks ei paista kyll nii pea lootust olevat.

Kas India praegustel syydistustel Pakistani vastu mingit alust on, kurat ise teab. Oleme sealsest meediast sedavõrd kaugel, et ehkki aeg-ajalt ilmub mõni Mihkelsoni hiljutise märkuse laadis remark India tähtsusest, ei jaga keegi seal toimuvast tegelikult midagi. Leidsin hiljuti Postimehest Mumbai intsidendi teemalise artikli, kus räägiti nii India peaministrit kui ka valitsevast parteist, suutmata siiski parteid kordagi otsesõnu nimetada. Ma kahtlustan, et Postimehe toimetuses keegi lihtsalt ei teadnud.

Jääb mulje, nagu oleks India meist sama kaugel kui Läti. Ah te ei saa aru, miks ma nii ytlen? Noh, nimetage palun kiiresti viis Läti parlamendiliiget ja lõpetame selle jutu.


***

Briti saadikupuutumatusest ei tea ma tõepoolest midagi. Kuskilt jäi mingi pealkiri korraks silma, ent lugema ei hakanud. Kui nael euro suhtes nii madal on, tulevad Briti poliitikud muidugi mandrimeestele odavamalt kätte. Soodne võimalus, peaks ehk isegi mõne varuma?


***

Nobelid.

Jällegi: silm nägi kyll, aga aju ei fikseerinud. Yldse mitte midagi ei mäleta. Enamik nobelisme on viimastel aastatel minu jaoks esoteeriline meelelahutus, mis lipsab yhest kõrvast sisse ja teisest välja. Pole enam see aeg, kus jaksasin une eel tuumafyysikaga lõbutseda.

Et ma isegi kirjanduspreemiast midagi ei mäleta, on muidugi piinlik. Rahupreemia sai vist Ahtisaari Balkani eest? Noh, tore on. Tubli, jajah. Pole sugugi kõige hullem variant.

Kui ma teda nyyd kellegagi segi ei ajanud.


***

USA autotööstuse päästmine.

Kurat seda teab, kui hästi see neil õnnestub. Jällegi, ei ole selle teemaga enam nii hästi kursis kui mõne kuu eest. Eks kõik see kupatus puudutab Obamat ka isiklikult: tema valiti ju Chicagost, mis on enam-vähem USA autotööstuse pealinn. Ent ykski poliitik ei saa endale lubada seda, et tema valijad lahti lastakse.

Sellistes tingimustes ei ole sugugi kindel, et autotööstuse kriisist yle aitamine ka rahaliselt kuidagi tasuv on - poliitiline huvi on lihtsalt väga suur. See aga tähendab, et uuesti pysti pandud tööstus ei pruugi olla sisuliselt rentaabel, vaid võib jäädagi pikaks ajaks riigi kulul hingitsema.

No näis, võib-olla leitakse ikkagi mingi mõistlik lahendus. Yldiselt loodan ma Obama tulevasest valitsusajast ju kõike paremat. Mitte, et ma temasse kuidagi religioosse tõsidusega usuks, kuid Ameerikale kuluks väike vaheldus ära. Ega ma Ilvest ka kätel kanda tahaks, aga ta meeldis mulle siiski rohkem kui Ryytel.

Nojah, hästi päevitunud noor mees. Ilmselt on Ilves eestlaste ettekujutus neegrist. Meil siin põhjas inimesed lihtsalt ei lähe tumedamaks, päikest ei jätku.


***

Lõpetuseks ning Larko meelepahaks ka isikuandmetest.

"Kuid wikipeediast saab minema millistel tingimustel?" kysis yks kodanik. Raske vastata. Eks selle yle on vaieldud kyll, aga põhimõte kipub olema yks: ei saagi. St, kui kord on asi läbi arutatud ning otsustatud, et mingi fakt pakub avalikku huvi (ja see on varem avalikes allikates avaldatud), siis tuleb lähtuda analoogiast paberiga.

Ykski normaalne inimene ei kujutle ju, et kui talle yhel hetkel ei meeldi tema mineviku (tõele vastav) kirjeldus entsyklopeedias, siis peavad kõik hakkama seda raamatuist välja lõikama. Nõukogude ajal oli paar juhtumit, kus kästi teatmeteoses ebasoovitavale artiklile teine paberitykk peale kleepida. Oli seliine tsrkus - ja aitab. Samamoodi on Orwell kyll kirjeldanud ("1984", kui keegi ei tea, on eesti keeles täiesti olemas), kuidas vanad ajalehed asendatakse raamatus "ajakohastatud" uustrykiga, ent vähegi demokraatlikus yhiskonnas siiski nii laiaulatusliku ja kohmaka ajaloovõltsimisega ei tegelda. Las konspiratsiooniteoreetikud vaidlevad vastu, kui lusti jätkub.

Nii et jah, meediarahvas ja entsyklopeediategijad lähtuvad eeldusest, et andmekaitse ja avaliku huvi piire ei nihutata ajapikku nagu Vargamäel piirikive. Kui me oleme tervel mõistusel põhineva reegliga paberväljaannetes leppinud, siis kasutatakse sama põhimõtet ka veebis.

Huvitaval kombel mõtlevad "andmekaitsjad" jällegi teistpidi: kui meil tekib tehniline võimalus oma ajaloomälule vesi peale tõmmata, siis peabki seda tegema. Egas midagi, asume usinasti raamatuid lõikuma. Poliitikute kommunistlik minevik näiteks ei paku juba praegu kellelegi huvi, järelikult - ENE pihku ja käärid kätte!