Miks ma peaks oma raha teistega jagama?

Hiljutise intervjuu järel võttis minuga yhendust siinkohal tundmatuks jääv laulik ning kaebles, et on alati olnud eetiline ja õilis. Uurisin seda asja ning mul tekkis paar huvitavat kysimust.

Oletame, et ma räägin mõne amatöörpoeediga (ehkki mis vahe on neil professionaalidega riigis, kus luule eest nii või teisiti ei maksta?) ning kysin luba tema tekste pruukida. Järgmiseks valmistan ma tema tehtust helilise kommertstoote ja asun seda usinasti myytama.

Kas ma sellisel juhul peaksin eelnevalt täpsustama, et mul on plaanis kasutada tema loomingut rahateenimiseks?

Kas ma peaks mingi osa tulust ka teksti autorile andma?

Last but not least: kui eelneva kahe kysimuse vastused võiks tunduda ilmsed, siis miks vastab mõni inimene neile teisiti? Kas ta ei saa aru või ei taha aru saada?

Meenutan siinkohal hea krõbeda sõnaga ka Postimeest jt lehti, kus aeg-ajalt pole tahetud aru saada, et blog on avalik samamoodi kui raamat: tsiteerida loomulikult võib, ent avaldatut kommertseesmärgil kasutades oleks kena ka originaalsisu tootjale midagi edastada, mitte jätta kogu kasumit pakendajale ja brändijale. Äriliselt kasulik nyrimeelsus tundub mulle alati kuidagi väheusutav, ehkki loomupärast lollust ei saa muidugi välistada ega vist isegi hukka mõista.

Ah, mis ma valetan. Saab kyll, watch me.

Imperialism ja intervjuud

Ennevanasti visati nalja, et Nõukogude Liidul on neli vaenlast: kevad, suvi, sygis, talv ja rahvusvaheline imperialism.

Veebiajakirjanikul on kaks suurimat vaenlast, nende nimed on Copy ja Paste (eesti keeles Kopeeri ja Pasteeri). Kui teed lugusid läbi koopiapaberi (noored muidugi ei tea, mis see on), siis jäävad kõik vead teksti ja paljunevad omavahel usinasti.

See-eest on rahvusvaheline imperialism ajakirjaniku sõber. Kui muid uudiseid ei ole, aitab imperialism ikka hädast välja.


***

Kõik tuleb ringiga tagasi.
Käisin Nordeas intervjuud tegemas, ilmub... millalgi.
Samal ajal riputati yles minu enda intervjuu.
Kole väsinud.


***

Vaal Galeriis oli hea näitus, aga homme enam ei ole.
Oma viga, kui vaatamas ei käinud.

Egas inimene massina vastu saa

Oma abitu ja käpardliku soperdusega tahtsin rõhutada seda, et fotode automaatne lõikamine on nõme. Yhest jääb järele laup ja teisest lõug, no mida urri.

Sygiseks kisub

Minu eelistus aastaaegade suhtes sõltub kõige enam vist sellest, kellega ma neist viimati rääkinud olen. No ja mingi määral ka sellest, milline aastaaeg parasjagu käes on.


Tean inimest, kes eelistab kõigele sygist. Mõistan teda täielikult. Räägitakse, et väljaspool parasvöödet polevat see pooltki nii ilus; võimalik, pole käinud. Meil siin igatahes on. Vaatan aknast välja ning kastanid ja vahtrad lehvitavad kirevate rätikutega vastu. Meil on muidugi metsad ja rabad ka, nendeta ei saa sygisest pooltki seda vunki kätte. Alati tulevad mul sygisega seoses meelte Piiteri ymbruse ja Karjala kased. Ja Boldino sygis, ehkki ainus Puškiniga seostuv pilt on mul vist Ukrainast: suur hilissuvine pöögimets, kus ta kunagi olla iga päev jalutamas käinud. Kõige selle suhtes võib mälu muidugi vabalt petta, äkki oli Moldaavia ja ehk polnudki see hilissuvi - aga mis tähtsust sel on, minu mälupilt on ikka sama.


Tean inimest, kes eelistab kõigele suve. Peaaegu nii, et mida palavam, seda parem. Ise ma palavust hästi ei talu, ent kombinatsioonis mere ja tuulega sobib kyll. Saan temastki hästi aru, kyllap nakkab mulle tema vaikne särav rahulolu, kui ta päikse käes peesitab. Suvi ongi vist ainus aastaaeg, mida enamik inimesi meil ja mujal võrrelda saab - sygisesed ja kevadised puhkused pole ju kuigi levinud ning kes talvel puhkama läheb, on tavaliselt vist kuskil suusakuurordis või rannas. Mis sa seal ikka võõrast maast näed või teada saad. Suvel on kõik sajas toonis roheline ja mida aeg edasi, seda sagedamini lähedalt vaadates palju kirjum kui Eesti looduse arvustajad enamasti arvatagi teavad. Igasugused põnevad pisilased sebivad ringi ning ajavad omi mystilisi asju. Suveöiti ongi Eesti kliima ehk mulle kõige rohkem nahkamööda. "Kontimööda" ei tahaks öelda, kontidesse ronib ilm siis, kui tuul juba kõledaks läheb.


Tean inimest, kes eelistab kõigele kevadet. Jah, kevadeti on kyll talvest väsimus naha vahel, ent igasugused uued asjad ronivad välja ning asuvad tegutsema - hea lihtne on nendega kaasa minna või neile vähemasti kaasa tunda. Enam ei ole ilmad nii viledad ja ehkki talv vahel venima kipub, on seegi ju kõigest hootine. Kogu aeg saab oodata uusi lilli, uudised neist levivad mööda netti ja ajakirjandust nagu rindeteated. Iga sinilill võib olla yhel hetkel sama tähtis kui saja inimese koondamine või lahing Gruusia sõjas: kõik krahmavad ahnelt info järele ning ootavad samas juba uut. Aiapidajaist on parem mitte kõneldagi.


Imelikul kombel ei teagi ma vist kedagi, kes armastaks kõige rohkem talve. Kindlasti on neid palju, kuid minu tutvusringkonnas lihtsalt pole suuri suusasportlasi või kiindunud kelgutajaid. Mulle endale käib talv ikka pisut tervise pihta, no ei ole ta oma eestipärasel kujul minu aastaaeg. Mõnes mõttes on pikalevenivad sygised ja lumeta talved ehk isegi kergemad taluda, ei pea kapist ennemuistseid saapaid taga otsima ja neid leidmata ikkagi vandudes kingadega lumes sumpama. Ehkki mis seal salata, läinudtalvisel purgaal oli kah oma võlu, yldrahvalik seiklus ikkagi. Kogu aeg kyll ei tahaks, Tšukotkal elamist ei kujutaks hästi ette.

Iseenesest on ju hea, et vahelduvad. Mida kirevam elu, seda huvitavam. Ehkki, jah, pisut võiks kliima minu poolest kyll soojeneda. Veidi lõunapoolsem või merelisem ilmastik sobiks mulle isiklikult rohkem. Aga või keegi selles asjas minu arvamust kysib.

Asendaks koolis tööõpetuse eluõpetusega?

Sadama Viies arutleb rahvas selle yle, kas või miks peaks tööõpetused tunnid soorolle kinnistama.

Ehk oleks mõistlik asendada see hoopis miskit sorti ellujäämisõpetusega? Noh, et oleks yks tund, kus õpetataks inimesed iseseisvaks. Põhimõtteliselt kõiki selliseid oskusi ja nippe, mida elus hakkamasaamiseks vaja läheb.

Igayks peaks ju oskama nööpi ette õmmelda, rebenenud riiet kokku traageldada, naela seina lyya või kruvi keerata (soovitavalt ka tyybliga, need on tänapäeval kole levinud). Samasse võiks kuuluda ka esmaabi ja tulekustuti pruukimine ja muu säärane, näiteks elementaarne ihuhooldus. Ma tean 19aastast inimest, kes väidetavalt ei oska endal ise kyysi lõigata. Mitte, et igayks peaks juuksuriks pyrgima, ent paha sellised oskused ka ei tee.

Ega mina ka kõike ei oska. Või õigemini oskan ma paljusid asju hädapäraselt ja ei kipu vabatahtlikult vusserdama. Teoreetiliselt olen ma elus ukselukke kyll parandanud ja mingil määral mõistan ka õmmelda, aga ega ma kummagi kallale ise ei roni. Parem on lasta teha sellised tööd professionaalidel, läheb rutem ja saab parem töö. Mina võin jälle kirjatöid teha.

Mõte ongi just see, et inimestel oleks mingid minimaalsed oskused juhuks, kui midagi on hädasti vaja teha, aga kedagi osavamat pole võtta. Kaks lisamõju võiks sel veel olla: esiteks õpiks inimesed, et kõik need tööd polegi nii imelihtsad, see kasvataks austust elukutseliste asjaliste suhtes. Ja teiseks, mis käib muidugi esimesega kokku: äkki leiaks mõni, et talle suisa meeldib kokata või juukseid lõigata või elektriseadmetega rahmeldada.

Oleks mõned inimesed jälle juures, kes teevad midagi kasulikku ja on sellega pealegi rahul. Parem õnnelik kingsepp kui õnnetu jurist.

Nii et ikkagi sotsialism?

Artikli tausta otsides leidsin Swedbanki mulluse vahva pressiteate. Kui Signe Kaursoni määramine kohalikuks personalidirektoriks polegi eriline vapustus, on talle koha vabastanud syndmus märksa põnevam.

"Panga senine Eesti personalidirektor Tea Trahov suundus eraettevõtlusesse," kirjutas tubli pressiesindaja.

Huvitav-huvitav. Kas Swedbank on MTY, sihtasutus või riigiamet?

Kui jahipasun hyyab

Lehtede kommentaariumid on minu jaoks pigem ebameeldiv nähtus, milles ma erilist väärtust ei näe. Aga ma ei nõua ka, et need suletaks. Kes need pysti panna tahab, pidagu ise korda, nii nagu foorumites moderaatorid seda teevad. Kogu lärm ei pakuks mulle mingit huvi, kui intelligentsemad asjaosalised sellest laiaulatuslikke yldistusi ei teeks.

Viimasel ajal lylitub mu ohutunne yha sagedamini sisse, sest mulle tundub, et tigedikele väljakuulutatud nõiajahi käigus äsatakse ka vaiksetele ja pelglikele sama puuga. Ja see on seesama kurbade kaitsetus, millest veidi varem juba kirjutanud olen.

Ma ei saa aru, miks pannakse võrdusmärk kommentaaride anonyymsuse ja tigeduse vahele.

Kui jutt käib tigedate kommentaaride tsenseerimisest, siis tige ja vastik saab olla ka oma nime all. (Sealjuures isegi yhtki formaalset reeglit rikkumata ning eriti efektiivselt juhul, kui oponenti isiklikult tuntakse.)

Kui jutt käib anonyymsusest, siis mispidi anonyymne neutraalne või suisa sõbralik kommentaar kedagi häirib?

Kui järele mõelda, siis häirib anonyymsus kui niisugune vist näiteks yht teletegelast, kes kiidab trollijahijutu yhes sabamises kommentaaris Augustinust. Fragmentaarsel isiksusel puutub elu- või vähemasti eneseväljendusõigus, sest augustiin ei talu temaga suhtlemist? Kaitsku Pyha Woody Allen kõiki neurootikuid.

Kusjuures endistviisi ei suudeta teha vahet anonyymsuse ja pseudonyymsuse vahel. Kui inimene kasutab järjekindlat pseudonyymi, mispidi ta siis identifitseeritamatu on?

Ta vastab identsuse esimesele reeglile: ta on identne iseendaga, A=A. Tal on nimi, lisaks sysadminide sõbrale IP-aadressile. Ajapikku kujuneb tal välja reputatsioon ning tõenäoliselt ka teatud ringkond inimesi, kes ta identiteete omavahel seostada suudavad.

Aga moraalne ja õige on talle ikkagi keelekaikaga yle turja tõmmata ning ähvardada, et kui ta suud ei suleta, lahkub mõnigi solvatud väärikusega kodanik Eesti Vabast Riigist. (See kapsas läks nyyd järgmise arvaja kiviaeda.)

Sama kysimust võib ka teise nurga alt vaadata. Kas enda identiteeti peita või muuta soovivatel inimestel on yhiskonnale midagi olulist ytelda? Kas see võiks tekitada avaliku huvi, mis vabandaks neile õiguse jätmist esineda just nii, nagu nad seda soovivad, ehkki see haavab mõnd veelgi õrnahingelisemat hingepõhjani?

Kui paljud inimesed blogivad pseudonyymselt? Julgen arvata, et vähemalt pooled. Kui paljud neist loobuksid, kui neid sunnitaks seda tegema oma kodanikunime all? Kurat seda teab. Ent ma usun, et oluline osa.

Kui paljud kirjanikud kirjutavad varjunime all? Mitte eriti paljud. On nende kogus siiski oluline? Võiks arvata kyll, ytleb see osa minust, kes kirjandusajaloo loengutes istus.

Mis siis ikka, keelame ära Mait Metsanurga, Anton Hansen Tammsaare ja Emil Tode, rääkimata Mark Twainist ja eespool nimetatud Woody Allenist. Misasja nad ronivad elu ja yhiskonda anonyymselt kommenteerima, rääkigu oma nime all!

Ära aja lolle ahju, kyta seda puudega

Aga ajakirjandusse sattusin õigel ajal. Mul on hea meel, et ei ole pidanud töötama Nõukogude ajakirjanduses.

Leidsin Maalehest yhe tegelase tsitaadi, kellele ei taha viidata (ja polegi põhjust, ta ise ei armasta ka luba kysida). Tsitaadi sisu on palju huvitavam kui autor ise, nagu neist kahest lausestki näha võib.

Olen sedalaadi mõtteavaldusi mitmelt poolt kuulnud. Yks endine peatoimetaja, keda muuhulgas ka David Lynchi filmide eeskujul Yellow Bastardiks hyyti, armastas ikka selle kallal ilkuda, et omal ajal sai ta rajoonilehes esimese töökäsuna ylesande kirjutada reportaaž: mine ja kysi tänaval inimestest, mida nad arvavad kevadest. Ei ole olukirjeldused ja muud aeglased žanrid siiani välja surnud, pigem loodetakse neist paberajakirjanduse päästjat. Ent yks osa inimesi ei suuda lugeda pikemat juttu kui telegraafiagentuuri uudis, ega neid ka syydistada saa.

Mäletan nõukogudeaegset ajakirjandust ilmselt paremini kui tsiteeritud kriitik, ehkki olen temast kardetavasti noorem. Ei koosnenud see sugugi yksnes parteikongresside otsustest. Nasta Pinot mäletan. Juhan Peeglit eriti ei mäleta, aga takkajärgi olen lugenud.

Marjustin oli sel ajal juba olemas ning, muuseas, kõik vanema põlve soliidsed loodusajakirjanikud alustasid toona. Ei paista uusi Jyssi ja Relve kaliibriga mehi-naisi kuskilt. Isegi Edasi kultuurikylge vedas kord ennemuiste yks täitsa tubli noor toimetaja, nimepidi vist Priimägi. Ei tea, mis tast saanud on?

Eks see ole tegelikult laiem mõtteviis kui paar ajakirjanikku kanda suudaks. Ajakirjandus ahju, kommarid ahju, ajalugu ahju, Juhan Peegel ahju, igasugune mälu ahju. Mäluta inimene on ohutu. Tõmbad talt tooli alt ära, tema aga pilgutab silmi, maigutab suud ja kysib: "Mina vä?" Ei mäleta, et varem põrandal ei istunud.

Võiks ju vahelduse mõttes samamoodi tuututada, et lollid ahju, aga siis jääks maa inimestest hullemini tyhjaks kui pärast Põhjasõda.

Ilus minister ja tige dissident

Sain eile postkasti peagut tööuudise: Mart Niklus oli saatnud mingile kambale kirja lingiga uudisele, et IRL tahab asutada setu kaubamaja, pealkirjaks "Endisele dekoratiivministrile uus tasuv töökoht?" Nikluse enda liigitasid mu filtrid kenasti arhiivi ilma kirjakasti risustamata, aga keegi Urve Palo endine nõunik vastas talle nördinult ning seda ei teadnud puhastussysteem oodata.

Iseenesest saaks siit ju toreda kollase uudise: kysida alguses Nikluselt, miks ta ilusaid naisi vihkab (latentne homoseksualism või mittelatentne?) ning siis Palolt, kas ta usub, et on dekoratiivne. Nagu rahvasuu kinnitab, on ta Värskast pärit; kyll mitte ise päris setu, vaid arvatavasti võrukesest kolonisaator.

Hiljem töötas Palo 1665. aastal vana hea Colberti asutatud klaasifirmas Saint-Gobain, nii et kyllap teab ta ka kaupade myymisest yht-teist. Ses mõttes täitsa paslik: jalutab valges rõivas ja ehituskiivriga mööda Värskat, elegantsed säärikud jalas ja piits peos. Valge naise koorem, õhkaks Kipling.

Nojah, kena keik, aga pole minu rubriigi uudis. Las keegi teine teeb.

See on muidugi ka mõnusalt jabur, et IRLis sai rahvuslus jagu parempoolsusest. Riiklike, (regionaal)poliitilistel põhjustel asutatud kaubamajade asutamine on ju olemuselt samasugune riigikapitalism kui kolhoosid Nõukogude Liidus või toosama Saint-Gobain Prantsusmaal. Ei suuda mina nende tasuvusse ega vastupidavusse uskuda, aga no eks meil ole veidramaidki asju tehtud.

Tõsi, tööhõive kuluks lõunaosariikidesse ära. Ent vaevalt mingi selline käsukorras tehtud asutus suudab Põlva-, Võru- ja Valgamaale töökohti tuua, kui omavalitsused sellega hakkama pole saanud. Kyllap kolivad kõik ka edaspidi ära liina, kus ilusaid seto asju kena ministrinäitsiku käest kaubamajast osta saab.

Palju toredaid inimesi. Kes tahab nendega suhelda?

Sõitsin bussis. "Kule jobu raisk," alustas yks meeldiva hääle ning šarmantse keelepruugiga tytarlaps mu seljataga sõbralikku telefonivestlust.

Ei tahakski nagu midagi arvata.

Usu ja kirjuta

Toredaid inimesi vastastikuselt kasulikus korras abistades kirjutasin yhe sytitava jutu. Mida kauem ma selle sisu yle järele mõtlesin, seda vähem ma mõistsin, miks nende idee hea pidi olema. Aga no lubatud sai ja ega ta kellelegi paha ka tee ja...

Kirjutasin nii, kuidas oskasin. Mind ennast see kyll ei veena, aga võib-olla teiste kõrvus töötab. Olen ka vana ja sarkastiline skeptik, mis parata.

Seepealt tuli eelde, kuidas pidin keskkoolis kõnevõistlustel osalema. Esimeses voorus oli vaba teema, seal polnud probleemi; innustasin kõiki hääletama kuningriiklaste poolt. Pärast tulid paar kuulajat uurima, kuidas parteisse saab astuda. Ei mina tea, kehitasin õlgu.

Teises osas olid loositeemad ja mulle sattus "Punk on lahe". No mis kõnet sa sellest pead? Endalgi oli hale.

Aga kulissidetagune saatus oli juba ette määranud, et mina pean saama teise koha, ilus käekirjaga pabergi oli valmis kirjutatud. Nii et kuidagiviisi ma selle õnnetu kõne ikkagi pidasin.

Järele mõeldes meenutab kahtlaselt poliitikat.

Kurbade kaitsetuseks

Mõtlesin hiljuti, et kui peaksin kirjutama blogisissekande pealkirjaga "Kurbade kaitseks", siis ei oska ma sinna midagi kirjutada. Neile ei ole selles heas uues ilmas enam kohta.

Nõudmised, mida me kallitele kaasinimestele esitame, ei ole tavaliselt ratsionaalsed, need on eelkõige emotsionaalsed. Me ainult teeskleme ratsionaalsust, leiutades tagantjärele hädapäraseid põhjendusi ja vabandusi. Ent see tähendab, et esitatud nõudmised ei pruugi omavahel sobida. Mis pole iseenesest kyll meie probleem, sest see teadmine ei muuda meid õnnelikumaks; vastuoluliste ootuste täitmine aga muudaks.

Kui inimeselt eeldatakse käitumist, mis tema olemusega ei sobi, ei tunne ta ennast muidugi hästi. On väheusutav, et ta teeks asju, mida tegema peab, endise innu ja huviga. Tõenäoliselt teeb ta neid endisest halvemini, sest ta kulub emotsionaalselt. Iga tunnetel põhinev, tugeva emotsionaalse laenguga surve saab loomulikult ka emotsionaalse vastureaktsiooni, inimesed toimivadki niimoodi. Mõni reaktsioon ei avaldu vaid nii aktiivselt kui teine.

Kes sellises olukorras kaotavad? Need, kes esitavad teistele vähem nõudmisi ja pyyavad neile esitatuga kohaneda. Need, kes ei taha, et teised ennast halvasti tunneksid. Kui nad elust vähegi õppida suudavad, omandavad nad ysna kiiresti teadmise, et ennast halvasti tunda on täiesti loomulik - nende, mitte teiste jaoks. Aga see on okei, nii peabki olema.

Kui kymnest inimesest yheksal silmad säravad, jalutavad nad teel helgesse tulevikku innukalt vesteldes ja kätega žestikuleerides kymnendast niimoodi yle, et seda ise ei märkagi. Liikudes loogeldes loojangu - ei, ikka pilvitus taevas helkiva päikesetõusu poole.

Kust tuleb info?

Pealkirja "USA võlgneb Hiinale üle $800 miljardi dollari" all kirjutab Forex.ee:

Ameerika Rahandusministeeriumi andmetel kasvas USA riigivõlg Hiinale 2009.a. juulis kuni $800,5 miljardi dollarini. Sellest teatavad Hiina SMI-d.

Huvitav, misasjad võiks olla SMI-d? Small and medium... mkmm. Minu pakkumine on sredstva massovoi informatsii ehk maakeeli massiteabevahendid. Miks Forex (ja sealtkaudu Delfi) eesti keeles niisugusi lyhendeid kasutab, kysige neilt endilt.

Halva pressiteate näide

Pevkur: Swedbank on pensionäridega ebaõiglane

Sotsiaalminister Hanno Pevkur avaldas nördimust tänase, 18. septembri Swedbank´i uudise üle. Pank annab teada, et 1. oktoobrist hinnakiri ühtlustatakse ning pensionäridele tehtud erisoodustused kaovad.

„On selge, et pangakontoris on eakatel turvalisem oma rahaasju ajada kui tänaval sularahaautomaadi ees. Seetõttu on Swedbanki käitumine inetu. Valdav enamus pensionäridest usaldas oma pensioni just Swedbank´ile. Nüüd peaksid need inimesed oma raha kontorist välja võttes senisest kümme korda suuremat teenustasu maksma. Samuti ei ole vähetähtis asjaolu, et eakatele oma rahaasjade turvalise korralduse tagamiseks tegi riik sellest aastast otsuse pensionite väljamaksmiseks läbi pankade. Olukorras, kus pankadest käib läbi ühes kuus umbes 1,6 miljardit eesti krooni pensioniraha, on arusaamatu Swedbank´i otsus hakata eakatelt pea 1000% võrra suuremat teenustasu küsima. Ma loodan väga, et Swedbank kui sotsiaalseid väärtusi hindav ettevõte vaeb veelkord kriitiliselt oma otsust.”

Olgu, pealkiri norib tyli ja võib sellisena mõnel pool ka läbi minna. Selle eest võib mõne punkti ju anda.

Tsitaat on liiga pikk ja lohisev, kuna minister oli liiga tähtis, et tema loba kärpida. Isegi parteibroileritele tyypilist kantseliiti ("läbi pankade") pole viitsitud välja rookida, rääkimata õigekirjavigadest ("veelkord", Eesti riik väikese tähega ja veider vorm "Swedbank´i"). Millise pilkupyydva lause võiks siit panna pildiallkirjaks? Ei ole sihukest.

Tekstil puudub sisu. Ei ole mitte mingisugust syndmust peale selle, et yks poliitik avaldab enne valimisi arvamust. Tsitaadi kõrval mingit tausta ei ole - puudub isegi saatelause - ning ainus uus teave on, et minister kohtas uudist. Loodetavasti ei juhtu seda nyyd nii pea, muidu erutub vaeseke liialt.

Sellist pressiteadet kasutab ajakirjanik siis, kui midagi muud lehte panna pole, juhe on koos ning pea paks.

See-eest on pressiesindaja ise sympaatne ja esteetiliselt nauditav, mistõttu ma tema nime ei maini. Tegijal juhtub, järgmine kord paremini.


P.S. Jah, ma tean, et ma pole ka ise erapooletu. Aga ykski ajakirjanik pole, peale kõige paadunumate ykskõiklaste. Kui minister alustab oma ametiaega silmapaistvalt lolli jutuga, oodataksegi talt vaid järgmist lollust ning sellega tuleb arvestada.

Hea pressiteate näide

Pank riisub loomaaeda

Tallinn, 18. september – Sampo Panga töötajad korraldavad eeloleval pühapäeval Tallinna Loomaaias koristustalgud. Ligi sada pangatöötajat lähevad ühes rehadega loomaaeda korrastama. Koristustalgute lõppedes kingitakse loomaaiale töövahenditeks 70 reha.

Sampo Panga tegevjuhi Aivar Rehe sõnul seisneb töö peamiselt tulevase känguruaediku rajamises.

„Pangal on soov minna kohale, teha asju ise ja olla omaltpoolt kasulik. Alati ei pea piirduma rahalise toetusega, tuleb ka alternatiive leida ja seekord otsustasime ise kohale minna ning käed külge panna,“ selgitas Rehe talgute toimumise tagamaid.

Tallinna Loomaaia direktori Mati Kaalu sõnul on just sellised suuremat inimeste hulka nõudvad organiseeritud abitööd loomaias väga teretulnud.

„Peab tervitama sellist initsiatiivi, ootame Sampo Panga eeskujul ka teisi ettevõtteid ja organisatsioone meie juurde talguid korraldama,“ sõnas Kaal.

Sampo Panga koristustalgud Tallinna Loomaias toimuvad 20. septembril algusega kell 12. Tänavused talgud loomaaias on Sampo Panga jaoks juba teised, üle-eelmisel aastal käisid pangatöötajad heakorratööde käigus samuti loomaaeda riisumas ning värviti üle ka kohvik Illu seinad.

Konkreetne, asjalik, vahva. Positiivne ja samas ka sisuga; ei põleta just kedagi otseselt, aga sellistest asjadest on inimestel tore lugeda. Lyhike ja liiglihata, tsitaadid on kahelt asjassepuutuvalt inimeselt, asjakohased ning kasutuskõlblikud. Kogu loos on yksainus kirjaviga, mille saab kergesti ära parandada. Pealkiri on muidugi sihilikult jabur, pyyab pilku ja sobib just sellisena kasutada - nagu kogu tekst. See omakorda tähendab, et tekst tõenäoliselt just sellisena lehtedesse lähebki.

Au ja kiitus Sampo Panga kommunikatsioonispetsialistile Tõnu Talinurmele, olgu ta keel kerge ning sulg sirge ka edaspidi.

Päeva kysimus

Kui riis on teraspoti põhja Korralikult Kinni Kõrbenud, kas siis on mõistlik loota selle lahtikeetmisele või ajab see asja ainult hullemaks? Ja kuidasmoodi hullemaks, kui ööpäevane Fairy sees leotamine ning usin plastharjaga nyhkimine pole musti kribulaid põhja kyljest lahti saanud? Või peaks proovima vee asemel millegi muu, näiteks Torusiili, äädika või toiduõliga?

Päeva vastus: ma tean kyll, mida mult seepeale kysitakse. Ei, potis olid ainult riis, vesi ja natuke soola.

Rohkem ilmasõjaeelseid tädisid!

Valliku Aidi man arutletakse yhe salmi ja pildikese mõjul, kas raamatukogutöötajal peab olema krunn, kas ta on ka kuri ning kas ta riiuli all varitsedes ikka kargab säärde või on see meeldivalt kynoidne instinkt hakanud tänapäeval välja surema.

Mu lapsepõlveaegsed tädid on nyyd kõik kardetavasti pensionil või kaugemalgi ning mu enda ammune mõnekuine karjäär pole ses suhtes eriline näitaja. Nii tunnengi lähemalt vististi vaid kahte raamatukogujat. Mõlemad on äärmiselt võluvad tytarlapsed, rõõmsameelsed ja toredad ning ilma krunnita. Mitte, et mul midagi krunnide vastu oleks - pole midagi paremat kui yks hea krunn.

Ilmasõjaeelseid tädisid on raamatukogudes kahetsusväärselt vähe järel. Neil on tihtipeale palju huvitavat kõrva taha pandud, mida õige lähenemise korral annab kenasti välja meelitada. Kui selle yle nyyd sutike järele mõelda, ehk annaks tädisid veel kuskilt värvata ja rahva ette tuua? Minu arust on tegemist väärt ressursiga, mida oleks patt kasutamata jätta.

Radissoni monoloogid

Projektijuht: Kas mina kui projektijuht saan adekvaatset infot ja tagasisidet projekti juhtimissüsteemide kohta? Kuidas ma tagan niihästi projekti tagasiside kui ka õppeprotsessid? Kas projekt annab piisavalt toodangut, mida sellelt oodatakse? Mida ma siin teen? Kas mindki kuhugi oodatakse? Mida ma elult tahaksin? Kas ma oskan unistada? Mis on mu nimi? Aga päriselt? Kelle moodi ma oleksin, kui ma oleksin olemas? Kuhu läheb vihm? Miks meri kunagi ei maga?

Projektiliige: Kas mu raportisüsteem ühildub juhtimissüsteemiga ja kas see annab projekti kohta ajakohast infot? Kas ma saan ajakohast infot, kui ma seda vajan? Kus on projektijuht? Kus on kass? Kus on kuldkalad? Kus on metssead? Kas tuleb jaht või ei tule? Miks triibuline on uni?

No ja ole veel nostalgiline

"The original Irish lyrics were about a man being cuckolded, a bawdy and humorous ditty. By contrast, the English verses which came to accompany it (and which comprise the entire song today), are nostalgic, dissonant and grammatically incorrect," kirjutab Wikipedia.

Selle kõrval tundub minu sentimentaalsus muidugi kohatu.
Teisalt on sentimentaalsus alati kohatu. Või ta ennast sellest siis häirida laseb.
Oleks meil kõigil selline enesekindlus.

Hea elu

Kui ma homme maha sureksin, polekski see eriti hull. Pikas perspektiivis vaadates on mul tegelikult päris kenasti läinud, vähemalt viimastel aastatel. Ja noh, enne seda oli, kui natuke järele mõelda, huvitav ja õpetlik.

Tõsi, kõigist neist asjadest, mida ma kunagi teha olen kavatsenud, on teoks saanud vaid paar yksikut. Aga kas maailm on selle võrra oluliselt halvem paik? Vaevalt. Plaanid jäävad õhku tavaliselt siis, kui nad on tehtud reaalsust piisavalt hästi tundmata. No kellele sihukesi vaja läheb?

Mida aeg edasi, seda harvemini olen pidanud tegema tõeliselt ebameeldivaid asju. Vahel on muidugi tagasilööke, ent yldjoontes on suund siiski õige. Kyll neist yksikutest jõnksudest ka jagu saab. Pealegi ei tohi istumise alune kogu aeg liiga pehme olla, selg jääb haigeks. Parem las on vahel natuke ebamugav.

Iga päev avastan midagi uut. Enamasti ei mäleta ma kyll järgmiseks päevaks, mis see oli, aga ju kõik see hea kraam kuhugi kuklasoppi tallele jääb. Mõnda asja mäletan ka ning mõni tuleb hiljem meelde, kui midagi muud hoolega meenutada yritan. Pipigi leidis spunki otsides tyki juustu või umbes nii.

Aegade jooksul olen õppinud inimeste suhtes snoobitsema. Mõnes mõttes on see kohutav, kui pirtsakas ma inimeste asjus olen: ei passi mulle yks ega teine, kord pole minu maitse jaoks kyllalt aru ja kord kyllalt empaatiat. Mõnes teises mõttes on see jällegi suurepärane. Neid yksikuid, kelle ma endale ligi lasen, suudan aina paremini omaks võtta ja imetleda just sellistena, nagu nad on.

Õigupoolest on mõnigi neist suisa hämmastav. Igayhelt annab midagi õppida ning mitte ainult yhe korra. Kyllap piirabki seda ennekõike mu enda vastuvõtuvõime, liiga palju uut ei jää lihtsalt meelde. Aga alati on midagi avastada. Istud käsipõsakil ja mõtiskled. Miks ta nii teeb? Miks mina nii teen? Miks ta selle asja kohta sedasi arvas? Ah sellepärast? Äge! Muudkui vaata ja imesta.

Mida huvitavam ja toredam inimene, seda lähemale võib sellise endale lubada. Õigemini yteldes: mida huvitavam, seda lähemale teda tahaks, mida toredam, seda lähemale võiks. (Mõni on ju huvitav, kuid mitte eriti tore; säherduste kollektsioneerimine mõjub tervisele halvasti.) Õnneks leidub aeg-ajalt sihukesi, kelles on mõlemad olulised jooned koos.

Yks oli mõne aasta eest piisavalt põnev ja vahva, et kaotasin igasuguse ettevaatuse ja tassisin ta enda (suuresti virtuaalsesse) koju. Tagasivaates on ettevaatamatus ennast ära tasunud. Iga päevaga läheb elu aina paremaks ja sellest on abi, tänaseks kuupäevaks ametlikult kaks aastat juba. (Poleks kunagi arvanud nii minevat, ausõna.) Kui vahel ka mõni arusaamatus juhtub, tuleb see ainuyksi minust enesest. Kas ma ytlesin, et olen kohutavalt tore ja hea? Ei ytelnud. Ei ytle ka, keegi nagunii ei usu.

Aga kannatlikkuse ja kõige muu eest aitäh. Katsun ajapikku paremaks muutuda. Võib-olla, või vähemalt mitte palju halvemaks.

Nimega hääl ja hinnalipikuga hääl

Ellakvere Toivo mõtiskleb, et oleks tore siduda inimeste hääled avalikult hääletajaga, nii et igayks võiks teada, kelle poolt kes hääletas. Samas usub ta ka, et häälteostmine on linnalegend.

Tundub, et see usk on siiski ennatlik. Paldiskis vähemasti on kogu linn legendi täis, kuigi, jah, eks see ongi legendide loomuses. Isegi Tartu tudengivalimistel olla seda omal ajal yritatud, kuuldusi kostab mujaltki. (Ytlen siiski kohe, et mind isiklikult pole keegi osta yritanud. Põhiline korruptsioonipidur: inimesed oleks kyll hääl meelel äraostetavad, aga keegi ei taha osta.)

Nii et mõnel pool myyakse tõepoolest demokraatiat, 200 krooni tykk. Kyllap saaks kuskil ka pudeli eest. Riiklikel valimistel oleks see kulukas, ehkki kui nyyd järele mõelda, pole parlamendienamus just paha äri - kui palju võõrast (ehk riigi) raha sina selle eest maksma nõustuksid?

Omavalitsused on veelgi odavamad. Valimas käijate arv on ju hulga pisem kui elanike arv, seda ei maksa unustada. Tihti saab olukorda mõjutada mitte yksnes saja, vaid ka paarikymne häälega. Ja jällegi on linnad kallimad, kuid ka põnevamad.

Pealegi töötab see kõik mitte yksnes prääniku-, vaid ka piitsapõhiselt. Neid juhtumeid on kyll, kus inimesed on parteisse astudes palunud enda nime kuidagi varjata: kui tööandjal on selged poliitilised vaated, piisab tema arvates mõnikord yhest komplektist ettevõtte kohta. Hääletamine on aga märksa valusam kui parteilisus, kuna sel on (nelja aasta takka) kiired praktilised tagajärjed.

Lõppude lõpuks jagati veel mõne aja eest koolikatuseid parteikontorite kaudu. Huvitav - kui nyyd neid enam yldse ei jagata, ole või kõigis parteides korraga - kas siis väheneb ka korruptsioon omavalitsuses või surub turg hinna alla? Kas varsti saab keskmise vallavalitsuse kirjaklambri eest või muutuvad need ehk korruptsioonikindlateks?

Kurb nali. Teisalt võib teha veelgi kurvema: inimeste hääled võiks siduda mitte yksnes nende nimega, vaid ka hinnalipikuga. Põhimõtteliselt saab seda teha ka nimeta, elektroonilise börsi kujul, aga nimega on põnevam. Siis saab igayks oma hinna määrata. Oleks huvitav teada, kui paljud paneksid hinnaks astronoomilise summa või teataksid, et nad põhimõtteliselt ei myygi oma õigust olla tibatilluke hammasratas otsustusprotsessis, kui seda peaks iga kord yle kinnitama?

Hindamata häältele saaks kehtestada hinnaks näiteks turu keskmise või natuke yle selle. Kuidagi nii, nagu ylevõtupakkumistel pisiaktsionäridele raha määratakse: õigel ajal sõna ei võtnud, säh sulle lisasissetulek. Olen jah kyynik, ent mul on kuri kahtlus, et paljud oleksid salamisi õnnelikud. Raske aeg, kopikas kulub ikka marjaks. Kui nyyd keegi veel hinge ka tahaks...


P.S. Nagu selgub, on see kõik juba olnud. 2000. aastal pani James Baumgartner pysti veebilehe nimega Voteauction (Hääleoksjon, vt ka Wikipediast), kus inimesed said oma presidendivalimiste hääle parimale pakkujale maha myya. Ei tea, kas osta.ee keelaks oma hääle vabatahtliku myymise? Prostitutsioon pole meil ju iseenesest keelatud.

Nagu kaks tilka vett ehk Tähevärav Iraagis

Lappasin eelmise nädalal lugusid ning avastasin, et olin poolkogemata yhe loo juurde pannud tuttava näo. Poolkogemata ses mõttes, et ma kasutan alatasa kaunis veidraid pilte veel kummalisemate pildiallkirjadega. Pildilolija mulle kyll kohe pähe ei tulnud.

Originaalpilti ma vist yles panna ei tohiks, aga ehk võin panna pildi sellest, kuidas ma pilti pruukisin? Kui omanikule see ei meeldi, las tuleb ja ytleb. Niisiis: kes teist, armas "Mnemoturniiri" rahvas, tunneb fotol kujutatud isikut?



Õige vastus: ulmesarja "Stargate SG-1" (ehk "Tähevärav SG-1") sõprade arvates on taktikepi haaranud Daniel Jackson. Reutersi meelest on see kyll keegi suvaline Iraagis teeniv ameeriklane, ent ega uudisteagentuur tohigi salastatud teavet levitada.

Inimesi, kes "Stargate'ist" midagi ei tea, ei saa ma kahjuks eriti aidata. Katsuge nautida seda, et teistel on lõbus.

Tulevikku ei tule

Ma ei igatse taga neid aegu, mis kunagi olid.
Igatsen neid, mida kunagi ei tule.
Tulevikunostalgia.

Optimismiraskused

Inimesed heidavad mulle tihtipeale ette, et olen liiga negatiivne. Vahel näib, et nende arvates olen ma ajakirjandus. "Kirjuta millestki ilusast!" - "Ära virise kogu aeg!" - "Kas sa midagi toredat ei leia, millest jutustada?" Kõlab levinud yleskutse moodi "Rohkem positiivseid uudiseid!" Ma igaks juhuks ei ytle, mis ma tollest arvan.

Lappan lehti ja blogisid. Lehti eelkõige töö tõttu - pean teadma, mis teised kanalid kirjutavad. Blogisid pigem harjumusest. Mõne inimese puhul tahan teada, mis temaga toimub, olgu või yldjoonteski. Mõni kirjutab huvitavalt, jään ma siis nõusse või ei. Mõni... on tõepoolest puhas harjumus ning kyllap langeb lähiajal nimekirjast välja.

Memokraadi man jutlustab yleyldine konsensus, et netianonyymsus on kurjast ning kommentaatorid tuleks isikukoodi pidi lagedale tirida. Ma ei ole sellega nõus. Aga ma ei taha vaielda.

Mu enda töökohas vaidlevad kommenteerijad, kas õpetaja palk peaks sõltuma õpilase eksamitulemustest. Mul pole aimugi, kuidas täpselt rootslased oma eksperimenti korraldada mõtlevad ning nende koolisysteemi ei tunne ma ka. Olen mõne seisukoha poolt ja mõne vastu... ja las ma siis olla.

Sõber kaebas eraviisiliselt, et firmaomanik keeras töötajaile jama kaela. Lähemal uurimisel selgus, et ega nood ka päris puhtad poisid ole ning lähemat uurimist eriti ei taha. Rohkem ma midagi ei arva.

Kolleeg-konkurent kirjutab, et on sotsiofoobne. Mõtlesin, et sotsiofoobsed ajakirjanikud võiks asutada Sotsiofoobsete Ajakirjanike Seltsi, virtuaalselt muidugi. Ei kommenteerinud, olen sotsiofoobne. Igaks juhuks isegi ei lingi.

Mart Laar nuriseb, et Savisaar teeb ebamääraseid avaldusi koos ebasoovitavate inimestega. Savisaar mõmiseb seepeale veel ebamäärasemalt ning tema erakonnakaaslased teevad uusi abituid retoorilisi avaldusi. Ebamäärasusest, retoorikast, ajaloost ja poliitikast võiks ju ometi midagi arvata? Aga vat ei arva.

Rein Sikk igatseb avalikku valimisreklaami ja põhjendab seda väitega, et niikuinii keeldu rikutakse. Loogiline, kas pole? Las vaidleb endale ise vastu, kui viitsib.

Marek Reinaas kinnitab yldiselt teadaolevat tõika, et poliitikud on sead. No kinnitagu edasi.

Linnar Priimägi kommenteerib yhe erakonna valimisplakateid, mida meil millegipärast kahele parteile kuuluvaiks peetakse. Yhte justkui mõnitaks, teist... justkui ka nagu mõnitaks. Kui ta maailmapilt hägustuma kipub, on see tema mure, mitte minu oma.

Isegi kultuuririndel ei lähe paremini. Viimati vaadatud film? Terry Gilliami "Brazil". Suurepärane film muidugi, võrratud näitlejad ja muljetavaldav maastikuporno*, aga sisu... Kirjutage, palun, lyhike optimistlik ylevaade sellest, kuidas peategelane reipa muusika saatel piinamisel hulluks läks.

Viimane raamat? Toimetamine on pooleli ja tahaksin kibekiiresti valmis saada. Eelmine? Ma pean tast artikli kirjutama, soovitavalt mitu. Ja veel eelmised kaks - ei, kolm - neli - ootavad arvustusi. Mis pagana puhkepäev, tööd tuleb teha.

Vaidlemiseks, porisemiseks, irisemiseks ja nurisemiseks leiaks ainet kyll. Aga katsu sa optimist olla.



P.S. Blogides kõrvetasin supi põhja.


* Omandasin mõiste maastikuporno ehk scenery porn hiljuti toredast veebisaidist nimega TV Tropes. Need on need vaated, mille peale kinosaal yksmeelselt "Oohh! Aahh!" karjub.

Pekske ametnikke!

Retooriliste haigustega on mul naljakas suhe. Yhest kyljest käib retoorika mulle yha enam närvidele, teisalt aga tunnen ma selle vastu kasvavat huvi. Veidraid tendentse märgata ja katkist argumentatsiooni analyysida on põnev, ent kokkuvõttes lollidele järeldustele jõudmise kunst ikkagi ärritab mind. Katsu siis lugeda või lugemata jätta.

Yks vahva näide on ametnikuviha. Tihti võib leida uudiseid ja sõnavõtte, mille ideoloogiline alus destilleeritud kujul on järgmine: "Ametnik - see on paberikoi ja byrokraat, naaberkeelest laenatud sõnadega tšinovnik ja aparatšik. Loomulikult ei saa sihukesest midagi head tulla. Mida vähem on ametnikke, seda parem. Kõige parem oleks, kui neid yldse poleks. Ametnik, see on amoraalne vereimeja rahva ihul, jälk liimukas töötava rahva (=proletariaadi+kodanluse) raudse kanna all." Jah, kokkuvõte on belletristlik ja pisut liialdatud, ent tõest siiski mitte kuigi kaugel.

Leidsin just värske eksemplari: uudise pealkirjaga "Eesti ei tea ametnike palga suhet SKPsse". Otsisin lugu, mida hommikuks refereerida, sygasin natuke kukalt ja otsustasin, et aitab. Ei taha mina milleski sellises osaleda. Miks?

Eesti ei tea ametnike palga suhet SKPsse

Läti tahab hoida avaliku sektori palgakulu alla 7% SKPst. Eestis pole aga avaliku sektori palkade suhe SKPsse teada.
...

Artikli tagumine osa on kohatäide, butafooria.

Miks on see tähelepanuväärne uudis, et Eestis ei oska rahandusministeeriumi analyytik ytelda avaliku sektori palkade suhet SKPsse? Ilmselt sellepärast, et seda peaks teadma.

Miks sellist asja teadma peaks? Et võrrelda meie näitajat lätlastega ning teha tululikke järeldusi.

Millised need järeldused oleksid? Nähtavasti tahetakse kontrollida, ega me juhtumisi avaliku sektori palkadele liiga palju raha ei kuluta.

Mida tähendab "liiga palju"? Ideoloogilist eeldust, et vähem on parem. Yks sort turuliberaale usub nimelt, et riigisektor peaks olema võimalikult napp, kuna see majandusele midagi jurude ei anna või annab õige vähe. Seepärast peaks Läti olema meile hoiatav näide ning kui Eesti kulutuste proportsioon on Läti omast suurem, tuleks neid kärpida.

Samale usule viitab ka juhtlõigu "avaliku sektori palgakulu" samastamine pealkirjas "ametnike palgaga". Tore mõte, ent paraku kuuluvad avaliku sektori alla kõik, kes riigi käest palgaraha saavad: õpetajad, arstid, politseinikud, piirivalve, tuletõrjujad... Neid pole sugugi vähe.

Ma pole näinud korralikku statistikat selle kohta, kuidas avaliku sektori palgakulud nende vahel jaotuvad, ent kõigi nimetatute samastamine ametnikega teenib yksnes retoorilist otstarvet: näidata ametnike ylalpidamisele kuluvat rahahulka võimalikult suurena. Mis on, kahtlemata, demagoogia - aga see ka mõni uudis.

Nojah, kuid selle kõige eeldus on ikkagi, et ametnik tähendab a priori paha. Selline usk levib suust suhu ja lehest lehte nagu ajumädanik. Keegi ei viitsi keskenduda mõttetult keerulistele kysimustele nagu milline töökorraldus oleks efektiivne, millisest hetkest alates lauskoondamine juba riigi ja yhiskonna toimimist segab ning - veel yks minu lemmik - kui madalaks võib ajada ametnike palgad, et mõtlev inimene yldse sellise töö ette võtaks.

Kergem ja praktilisem on liigitada maailmas leiduv heaks ja halvaks, mustaks ja valgeks, kuna niisugused ideed levivad kiiremini. Minus syveneb juba mõnda aega veendumus, et mõtlemine ei ole inimeste kui liigi tugev kylg; inimeste tugev kylg on sotsiaalsus.

Kuidas me ideid omandame? Analyysides ja arutledes? Harva. Suurem jagu meie hinnanguist on pärit meile sympaatsetelt inimestelt, kelle põhjendustesse me eriti syveneda ei viitsi. Minu sõbra mõte peab ju ometi hea olema, sest ta on nii tore! Kui geneetikutel õnnestuks pandat koaalaga ristata, võiks selline olevus veenda meid milles tahes. Ta on ju nii nunnu! Milleks meile siis keeruline maailmapilt, kui piisab panda mustadest ja valgetest laikudest?

Lihtne väike majandusuudis, eks ole. Hulk numbreid ja suhteliselt neutraalne keel, erinevalt mõnestki marutõbiselt sylge pritsivast juhtkirjast. Ent ka sellise pisikese pähkli koore alt võib leida hulgaliselt mõtteainet.

Vt ka: http://delicious.com/oop/pekske_ametnikke

Liblede individuaalsusest murukasvatuses

Ellakvere Toivo tsiteerib soome nimega poliitikauurijat, kelle meelest on tähtis teada, millised on kandidaatide vaated, kuna need võivad ka yhe nimekirja piires kõikuda enam kui parteide vahel.

Kena keik, aga Eesti oludes valitakse nii suuremates linnades kui ka riigi tasandil siiski parteisid, mitte inimesi.

Väiksemates paikades, tõsi, pole parteilisus nii oluline. Kõik teavad, mis mehed need Villem ja Jaan on: yks ajab ilusat juttu, ent tegelikult virutab valla ja tööandja tagant, teine aga joob end tihti käpuli, kuid kaine peaga on päris mõnus mees. Kes joomist ei salli, hääletab Villemi poolt, kel selle vastu midagi pole, eelistab Jaani.

Kui yks lubab veel laste mänguväljakut ja teine kultuurimajale trepikäsipuud, on ka täiendavad argumendid olemas. Suured asjad käivad niikuinii vallal yle pea: õpetajate palgad sõltuvad riigi rahadest, kultuurimaja katus niisamuti ja teeremondist ei maksa mitte rääkidagi. Töökohtade yle otsustavad aga ettevõtjad, keda kohalik vallavõim enamasti kaunis vähe mõjutada suudab - või kui, siis ainult negatiivselt.

Linnas omakorda võib sulle meeldida Villem või Jaan, aga kui tegemist pole just tõelise ekstsentriku või parteijooksikuga, hääletab ta ikka koos teiste omasugustega nii, nagu kontorist kästud. Riigikogus enam-vähem samamoodi: kuni mõni laulikust või sportlasest tola lihtsalt vahutab, ei huvita see eriti kedagi, ent kui ta juba isemoodi hääletama hakkab, võetakse vennike esimesel võimalusel ametist maha. Tehke katset, keerake poliitikajuttude ajaks telekal hääl maha ning vaadake inimeste tegelikku käitumist.

Muidugi võib hääletada selle järgi, kellele meeldib hallipäine härrasmees, nilbete naljadega syldilaulik, teivashyppaja või pikajalgne piiga. Aga tegelikult tehakse otsused mujal, mitte plakateil kujutatud inimeste peades. Iga parteid huvitab mõne komisjoni esimehe koht, teatud algatuste läbiminek või muud väärtuslikud turukaubad.

"Olulisem oleks pigem võrrelda persoonide vahelisi erinevusi, kui erakondade vahelisi erinevusi." - Kõlab sympaatselt, kuid paraku ka naiivselt. Rohulibled on kahtlemata huvitavad ning nende vahel võib kaua valida, ent hiljemalt pärastlõunal tuleb aednik muruniidukiga.

Google ennustab ilma

Avastasin mõne päeva eest, et Google'i kalendrisse on ilmunud mingid uued nubinad. Uurisin ja yllatusin meeldivalt.

Seda ma teadsin varemgi, et kuskilt sealt saab endale mobiili peale meeldetuletusi tellida. Alguses aga töötas see võimalus ainult USAs. Torkasin igaks juhuks nina sätetesse ning ennäe, Eestis teeb Google koostööd kolme suurema mobiilioperaatoriga. Väga meeldiv. Huvitav, miks keegi sellest ei räägi?

Tõsi, kui su kalender just väga hõre ei ole, kipuvad pidevad teated närvidele käima. Mõistlik on need ikkagi kinni keerata ning panna käsitsi teavituse igaks puhuks, kui seda tõepoolest vaja läheb. Kuskil väideti, et moodsa aja inimesed veedavad 90 protsenti ärkvelolekust helendavaid nelinurki jõllitades; minul on see protsent kindlasti suurem. Ent vahel liigun siiski ringi ja siis kulub mobiilile tulev teade ära.

Muuseas, väidetavasti on need teated tasuta. Igaks juhuks ootan enne ulatuslikumat pruukimist siiski järgmise kuu arve ära, sest neid mesilinnukesi ei või iial teada.

Väiksemate lõbustuste seast leidsin, et enda kalendrisse saab lisada ka kuufaasid - Google Sky jms kõrval mitte eriti yllatav - ja kohaliku ilma, mis Tallinna puhul on siiski juba tõeline yllatus. Huvitav, kust nad oma prognoosid võtavad? Ennustused kestavad kolm päeva ette ja on vähemalt viimased paar päeva paika pidanud.

Väga tubli igatahes. Mida neilt veel tahta võiks? Telekava? Selle esitamine Google Calendari jts suuremate kalendriprogrammide formaadis võiks tegelikult kohalike firmade endi huvides olla. Igasugused linnade ja asutuste kalendrid on meil ju praktiliselt loetamatud, kes neid pidevalt kammida viitsib.

Kontserdikorraldajate ja piletimyyjatega on sama lugu, Estoniast Kokakoolakino ja Tammsaare muuseumini Vargamäel. Võtke ja tehke, ei ole keeruline ega nõua palju tööd. Ehkki arvestades, et poolte Eesti riigiasutuste pressiteateid ei ole võimalik RSSiga tellida (ja pressiteadete tootjad võiksid nende levikust ise huvitatud olla), läheb vist veel kaua aega, kuni kasutajatele mõtlemisega sinnamaale jõutakse.

Kivid

Minu vanaema kiviktaimla on nyydseks pidanud juba mitu head aastat ise endaga hakkama saama. Taimed on kadunud parematele jahimaadele, kivid tõmbunud maasse ning katnud ennast vanade lehtede ja samblakorraga. Koht, kus kiviktaimla kunagi oli, väike terrass kynkanõlval suure toominga all, on veel vaevu alles. Minagi ei suuda enam nimepidi meenutada yhtki taime, mis seal kasvas. Mäletan vaid, et vasemas nurgas sirelipõõsa kõrval olid tiigerliiliad: suured oranžid, tumedate tähnidega tulekerad. Varsti lahkuvad ka nemad ning midagi ei jää alles sellest, mis kunagi tundus olevat igavene. Kes teadis, et on niivõrd raske kasvatada kive?

Ja elu läheb aina paremaks

Linnupoeg hyppab, sest loodab oma tiibadele,
lemming hyppab, sest kõik teised hyppavad ka.
-Richard Bach

Kuulen aeg-ajalt teateid lemmingutest, kes sylitavad kaljuservalt alla, keeravad myhatades karjale selja ning tulevad tulema. Alles eile oli yks.

Inimesed on kyll lemmingutele märksa lähedasemad kui lindudele ("Ikkagi imetaja!" ytleb mu kõrvus Lia Laats), aga vahel saab yksikutel eranditel mõistus karjainstinktist jagu.

Maailm polegi nii lootusetu kui esmapilgul tundub. Mine tea, kui statistikat teha, ehk avaldab iga aastaga pisut vähem rahvast siia ilma tulles protesti? Pole nii väga põhjust karjuda.

Aknad ja esinemised

Keegi kena inimene vestab loengutest, esineja segamisest, kuulaja segamisest ja igavusest. Kommentaarides arutletakse, kumb on kenam: kas see, kui kuulaja aknast välja vahim, või see, kui seda teeb loengupidaja.

Mul tuli seepeale kohe meelde yks legendaarne filosoofiaõppejõud, kes kord aknast välja vahtides hyyatanud: "Misasja? Lapsel kukkus lutt maha - ja nyyd ta - ta võtab sellesama luti ja paneb lapsele suhu tagasi!"

Vahel ei ole tõesti kõige parem, kui auditoorium on esimesel korrusel tänava ääres. Inimese mõte tegeleb ikka teda ymbritsevate aktuaalsete probleemidega, sellel põhineb kogu praktiline filosoofia. Eks teinekord võib mõte neis ka siputada nagu kana takus. Ehk nagu sama õppejõud kunagi aeglaselt ja mõtlikult nentis: "Mõte sai otsa. Lõpetame täna loengu ära."

Väga inimlik.

Inimesed ei võida, võidab sport

Vahel võluvad mind spordiuudised.
Need on ainuke tõeliselt autistlik ajakirjandusžanr.

"Federer jõudis edasi poolfinaali". "Alonso toibub vigastusest". "Eesti lahtiste meistrivõistluste favoriidid selgunud".
Hulgaliselt artikleid, kus puudub igasugune taust ning spordiala tuleb mõistatada. Kas Häkkinen sõidab rallit või suusatab?

Teadusuudistes on vastupidine äärmus, seal on tihti ainult taust: "Ameerika teadlased selgitasid välja, et..." Nimed pole olulised.

Ykski poliitikaartikkel ei jäta ytlemata, et Andrus Ansip on Eesti peaminister või Barack Obama USA president. Kes neid kõiki ikka meeles jõuab pidada? Aga Alonso, vat see on juba teine tera. Mõnikord kutsutakse asjapulki isegi eesnime pidi. "Meie Kristina naasis võidukalt" - miks keegi kunagi Ojulannast nii ei kirjuta? Mkmm, ei tule mõttessegi.

Spordiuudiste kirjutajad valitsevad oma territooriumi täielikult. Nad teavad: võõraid siin ei käi. Tõenäoliselt tunnevad nad kõiki oma lugejaid nimepidi ning käivad aeg-ajalt neil kylas, koos telekast võistlusi vahtimas.

Sport yhendab inimesi. Huvi spordiuudiste vastu muudab maailma yheks väikeseks globaalkylaks, mille elanikest kaob individualism ja isekus, jääb vaid kollektiivne teadvus. Ja sa ei pea enam kunagi mõtlema, kes kurat see Alonso selline oligi.

Uus partei: Vene Roheline Rahvaerakond

Kohe-kohe kukub valimisliitude moodustamise tähtaeg. Väiksemates seltskondades tegitab see muidugi vastupandamatu kihu viimasel hetkel kellegagi yhineda. Igas baaris võib täna õhtul kohata mõnd lipsustatud härrasmeest, kes klaasistunud pilgul lällutab: "Tul... tull... ähh. Tule minuga valalimistele! Valalalimistele. Hõkk!" Kõik muudkui landivad ja aina lõbusamaks läheb.

Nagu rahvasuu juba varem ennustas, pyyavad nyyd ka venelased Rohvaliidu sängi pugeda. Sedapuhku siis Vene Erakond Eestis.

Kahe otsaga asi. Yhelt poolt kirjutab VEE muidugi oma programmis: "Ökoloogia seisund ning looduslikud tingimused on inimkonnale äärmiselt olulised. Tehnoloogilisel ajastul oleme me kohustatud hoidma ja kaitsma ümbitsevat looduskeskkonda, mis on iga inimese elu põhialuseks."

Ilus ja kaunis. Teisalt kirjutatakse samas ka nii: "Saades ajaloolistel põhjustel kõige suuremaks rahvusvähemuseks mängivad venelased olulist rolli riigi multikultuurilises ühiskonnas ning on Eesti rahva ning Euroopa elukoosluse tähtsaimaks koostisosaks."

Venelased kui Euroopa elukoosluse tähtsaim koostisosa? Õite ökoloogiline lähenemine meil. Kogu oma sympaatia juures venelaste vastu arvan ma siiski, et isegi putukaid on Euroopas rohkem, rääkimata muidugi bakteritest. Aga kus olekski parem koht ökoloogiaõpinguteks kui roheliste seas haljal poliitika-aasal?

Kuhu edasi? Praegu on aega, lõunagi pole veel käes. Pakun tõelistele teoinimestele välja tänase graafiku:
12.00-14.00 liitumine kristlike demokraatidega;
14.00-16.00 liitumine Iseseisvusparteiga;
16.00-18.00 liitumine anarhistidega;
18.00-20.00 liitumine Vasakparteiga;
20.00 rõõm tehtud tööst ning Eesti Nišierakonna pidu, kus tähistatakse peatset valimisvõitu ja Suure Tyyrimehe linnapeaametit.

Aga nyyd kähku, telefonid pihku ja usinasti helistama! Töö ei hyya tegijat või kuidas see vanasõna käiski.

Õpetus noorkirjanikele: George Orwelli stilistika

Igasugused jagavad noorkirjanikele nõuandeid. George Orwell jagas kunagi ka, essees "Poliitika ja inglise keel" ("Politics and the English Language").

1. Ära kunagi kasuta metafoori, võrdlust või muud kõnekujundit, mida oled harjunud trykis nägema.
2. Ära kasuta pikka sõna, kui saad lyhikesega läbi ajada.
3. Kui sa saad sõna välja jätta, loobu sellest alati.
4. Ära kunagi kasuta passiivi, kui sa võid kasutada aktiivi.
5. Ära kunagi kasuta võõrsõnu, teaduslikku või erialast terminit, kui sa võid tavakeelse vastega läbi ajada.
6. Pigem riku ykskõik millist neist reeglitest, kuid ära ytle midagi otseselt barbaarset.

Jah, muidugi on see kõik vaieldav ning pealegi ei rääkinud Orwell yldse kirjandusest, vaid keskendus poliitilisele hämale. Seetõttu ongi viimane reegel puhtirooniline. Sellegipoolest võiks noorkirjanikud Orwelli soovitustele aeg-ajalt mõelda.

Minu isiklik lemmik on esimene, kuna mul on äraleierdatud metafooridest kõrini. Iga kirjatsura, kes ise midagi välja mõelda ei suuda, räägib ajakirjandusmaastikust või ajab lugeja sydant haledaks memmekesega, kel lapsi oodates leib laual jahtub. Parem pisut logisev, ent algupärane tekst, kui hunnik kõrgstiilseid klišeid.

Arco Vara algatas uudse integratsioonipoliitika

Avastasin enda postkasti spämmikaustast Arco Vara uudiskirja. See oli yks õite kummaline tykk. Pealkiri eesti keeles, põhiosa vene keeles, juhtlõik aga pseudoladinas, mida kyljendusprogrammid kasutavad kujunduse testimiseks ning mida algussõnade järgi ka lorem ipsum'iks hyytakse.


Egas midagi, nutikad poisid. Palju vahvam kui tavaline reklaamijahu ning pealegi uljasalgatus: milleks jamada yhe või kahe keelega, kui võib korraga kolm ette võtta? Endalgi põnevam, spämmikirjutamine on muidu yks ysna tyytu amet. Järgmiseks soovitan läti, suahiili ja klingoni keelekokteili.

Roherahvaliit

Kooliaasta alguse puhul otsustasid teise sordi poliitikud valijail juhtme kokku ajada. Elu muutub huvitavamaks, elu muutub lõbusamaks, ytles kord Jossif Vissarionovitš.

Rahvaliit ja rohelised peavad läbirääkimisi ühise nimekirja moodustamiseks sügisesteks Tallinna volikogu valimisteks.

Erakond Eestimaa Rohelised Tallinna valimiskampaania juht Paul Lettens ütles Delfile, et ühise nimekirjaga kandideerimine on tõepoolest väga tõenäoline. "Meil on Rahvaliiduga sarnased huvid ja väärtused ning seetõttu on normaalne, et paneme oma ideed ja võimalused kokku. Roheliste ühised väärtused Rahvaliiduga on inimene ja tema heaolu."

Huvitav, millised need yhised väärtused olla võiksid?

1. Korruptsioon
2. Demagoogia
3. Autoritaarsus
4. Ähmane positsioon poliitikas
5. Oskus ennast ise läbi kukutada

Rohkem praegu nagu ei meenugi.
Ei no palju õnne igal juhul!

Eksperimentaalpoliitika

Daniel Vaarik kurdab, et poliitikud midagi ei kirjuta. Tema tahaks, et kirjutaksid. Ilmselt meeldib talle palju lugeda.

Ma pole sugugi kindel, et suuremale osale eestlastel lugemine samavõrd meeldib. Õigupoolest olen ma aga ysna kindel, et olulisele osale inimestest ei meeldi kirjutada. Ehk ongi asi pelgalt poliitikute iseloomus?

Tean ysna mitut inimest, kes on suurepärased kõnelejad, kuid õige kehvad kirjutajad. No ei ole igayhel seda soont - ja ei peagi olema. Mõnigi lettidel läbilöönud raamat syndis yleskirjutusena kellegi heietusest. Miks mitte?

Ega inimese isikupära ja mõtted pea siis tingimata kirjalikult väljenduma. Tõsi, niipaljukest on kogu me yhiskond tekstile orienteeritud, et vähemasti kõnelda peab iga edukas poliitik oskama. Ennast pelgalt kunsti kaudu väljendada oleks raske.

Ehkki mine tea. Võib-olla on see vaid kasutamata nišš? Ehk muutuks ootamatult populaarseks keegi kõneraskustega või suisa tumm poliitik, kes osaleks diskussioonides eelkõige karikatuuride ja koomiksitega, joonistades lehtede arvamuskylgedele aeg-ajalt ka mõne kunstipärase skeemi meid õitsengule viivast arenguteest? Õnnelikku tulevikku saab ju maalidel ja plakatitel kujutada, miks ei võiks sellele siis poliitilist karjääri rajada.

Mis järgmiseks? Poliitik, kes võidab valimised reipat lauluviisi vilistades? Gastronoomiavõlur, kes kogub hääli bankettide ja yldrahvalike söömaaegadega? "Rahvusvaheline mees", kes edastab valijatele infot mesilase kombel tantsides ja sumisedes? Laske käia, armas rahvas. Eksperimenteerige.


P.S. Ceterum censeo: mul on kõrini tuhandetesse kohtadesse registreerumistest, kasutajanimedest ja salasõnadest. Samamoodi on mul kõrini sellest, kui blogid pidevalt yhest kohast teise kolivad; mõne tellimisest olen loobunud. Vähemasti praeguse seisuga pole mul pisimatki kavatsust ennast Twitteri või Disquse kasutajaks registreerida ja seepärast ei jää mul muud yle, kui kommenteerida mõne inimese kirjutisi omaenda blogis. Kellele ei meeldi, katsugu ära kannatada.