Rohkem ilmasõjaeelseid tädisid!

Valliku Aidi man arutletakse yhe salmi ja pildikese mõjul, kas raamatukogutöötajal peab olema krunn, kas ta on ka kuri ning kas ta riiuli all varitsedes ikka kargab säärde või on see meeldivalt kynoidne instinkt hakanud tänapäeval välja surema.

Mu lapsepõlveaegsed tädid on nyyd kõik kardetavasti pensionil või kaugemalgi ning mu enda ammune mõnekuine karjäär pole ses suhtes eriline näitaja. Nii tunnengi lähemalt vististi vaid kahte raamatukogujat. Mõlemad on äärmiselt võluvad tytarlapsed, rõõmsameelsed ja toredad ning ilma krunnita. Mitte, et mul midagi krunnide vastu oleks - pole midagi paremat kui yks hea krunn.

Ilmasõjaeelseid tädisid on raamatukogudes kahetsusväärselt vähe järel. Neil on tihtipeale palju huvitavat kõrva taha pandud, mida õige lähenemise korral annab kenasti välja meelitada. Kui selle yle nyyd sutike järele mõelda, ehk annaks tädisid veel kuskilt värvata ja rahva ette tuua? Minu arust on tegemist väärt ressursiga, mida oleks patt kasutamata jätta.