Nimega hääl ja hinnalipikuga hääl

Ellakvere Toivo mõtiskleb, et oleks tore siduda inimeste hääled avalikult hääletajaga, nii et igayks võiks teada, kelle poolt kes hääletas. Samas usub ta ka, et häälteostmine on linnalegend.

Tundub, et see usk on siiski ennatlik. Paldiskis vähemasti on kogu linn legendi täis, kuigi, jah, eks see ongi legendide loomuses. Isegi Tartu tudengivalimistel olla seda omal ajal yritatud, kuuldusi kostab mujaltki. (Ytlen siiski kohe, et mind isiklikult pole keegi osta yritanud. Põhiline korruptsioonipidur: inimesed oleks kyll hääl meelel äraostetavad, aga keegi ei taha osta.)

Nii et mõnel pool myyakse tõepoolest demokraatiat, 200 krooni tykk. Kyllap saaks kuskil ka pudeli eest. Riiklikel valimistel oleks see kulukas, ehkki kui nyyd järele mõelda, pole parlamendienamus just paha äri - kui palju võõrast (ehk riigi) raha sina selle eest maksma nõustuksid?

Omavalitsused on veelgi odavamad. Valimas käijate arv on ju hulga pisem kui elanike arv, seda ei maksa unustada. Tihti saab olukorda mõjutada mitte yksnes saja, vaid ka paarikymne häälega. Ja jällegi on linnad kallimad, kuid ka põnevamad.

Pealegi töötab see kõik mitte yksnes prääniku-, vaid ka piitsapõhiselt. Neid juhtumeid on kyll, kus inimesed on parteisse astudes palunud enda nime kuidagi varjata: kui tööandjal on selged poliitilised vaated, piisab tema arvates mõnikord yhest komplektist ettevõtte kohta. Hääletamine on aga märksa valusam kui parteilisus, kuna sel on (nelja aasta takka) kiired praktilised tagajärjed.

Lõppude lõpuks jagati veel mõne aja eest koolikatuseid parteikontorite kaudu. Huvitav - kui nyyd neid enam yldse ei jagata, ole või kõigis parteides korraga - kas siis väheneb ka korruptsioon omavalitsuses või surub turg hinna alla? Kas varsti saab keskmise vallavalitsuse kirjaklambri eest või muutuvad need ehk korruptsioonikindlateks?

Kurb nali. Teisalt võib teha veelgi kurvema: inimeste hääled võiks siduda mitte yksnes nende nimega, vaid ka hinnalipikuga. Põhimõtteliselt saab seda teha ka nimeta, elektroonilise börsi kujul, aga nimega on põnevam. Siis saab igayks oma hinna määrata. Oleks huvitav teada, kui paljud paneksid hinnaks astronoomilise summa või teataksid, et nad põhimõtteliselt ei myygi oma õigust olla tibatilluke hammasratas otsustusprotsessis, kui seda peaks iga kord yle kinnitama?

Hindamata häältele saaks kehtestada hinnaks näiteks turu keskmise või natuke yle selle. Kuidagi nii, nagu ylevõtupakkumistel pisiaktsionäridele raha määratakse: õigel ajal sõna ei võtnud, säh sulle lisasissetulek. Olen jah kyynik, ent mul on kuri kahtlus, et paljud oleksid salamisi õnnelikud. Raske aeg, kopikas kulub ikka marjaks. Kui nyyd keegi veel hinge ka tahaks...


P.S. Nagu selgub, on see kõik juba olnud. 2000. aastal pani James Baumgartner pysti veebilehe nimega Voteauction (Hääleoksjon, vt ka Wikipediast), kus inimesed said oma presidendivalimiste hääle parimale pakkujale maha myya. Ei tea, kas osta.ee keelaks oma hääle vabatahtliku myymise? Prostitutsioon pole meil ju iseenesest keelatud.