Aknad ja esinemised

Keegi kena inimene vestab loengutest, esineja segamisest, kuulaja segamisest ja igavusest. Kommentaarides arutletakse, kumb on kenam: kas see, kui kuulaja aknast välja vahim, või see, kui seda teeb loengupidaja.

Mul tuli seepeale kohe meelde yks legendaarne filosoofiaõppejõud, kes kord aknast välja vahtides hyyatanud: "Misasja? Lapsel kukkus lutt maha - ja nyyd ta - ta võtab sellesama luti ja paneb lapsele suhu tagasi!"

Vahel ei ole tõesti kõige parem, kui auditoorium on esimesel korrusel tänava ääres. Inimese mõte tegeleb ikka teda ymbritsevate aktuaalsete probleemidega, sellel põhineb kogu praktiline filosoofia. Eks teinekord võib mõte neis ka siputada nagu kana takus. Ehk nagu sama õppejõud kunagi aeglaselt ja mõtlikult nentis: "Mõte sai otsa. Lõpetame täna loengu ära."

Väga inimlik.