Aknad ja esinemised
Keegi kena inimene vestab loengutest, esineja segamisest, kuulaja segamisest ja igavusest. Kommentaarides arutletakse, kumb on kenam: kas see, kui kuulaja aknast välja vahim, või see, kui seda teeb loengupidaja.
Mul tuli seepeale kohe meelde yks legendaarne filosoofiaõppejõud, kes kord aknast välja vahtides hyyatanud: "Misasja? Lapsel kukkus lutt maha - ja nyyd ta - ta võtab sellesama luti ja paneb lapsele suhu tagasi!"
Vahel ei ole tõesti kõige parem, kui auditoorium on esimesel korrusel tänava ääres. Inimese mõte tegeleb ikka teda ymbritsevate aktuaalsete probleemidega, sellel põhineb kogu praktiline filosoofia. Eks teinekord võib mõte neis ka siputada nagu kana takus. Ehk nagu sama õppejõud kunagi aeglaselt ja mõtlikult nentis: "Mõte sai otsa. Lõpetame täna loengu ära."
Väga inimlik.
Posts
3 märkust:
Veidemann korra juhtis keset metatekstide teooria loengut tähelepanu, et vastasmaja katusel olevale "väga ilusale valge maniskiga kassile". see oli marksumaja teisel korrusel, Werneri-poolsed aknad. minu arvamus Veidemannist sellest ainult paranes. ta on muidu ka nummi, tegelikult.
Kunagi oli mul üks lahe õppejõud, kes tavaliselt hakkas millestki rääkima, aga üsna pea kaldus teemast kõrvale... Ja nii ta seal seletas ja seletas, üsna põnevalt kusjuures. Ühel kenal hetkel jäi ta aga alati pool lause pealt vait, vaatas meile otsa ja küsis: "Kurat, aga millest ma teile täna üldse rääkima pidin?" :D
Sellel sinu poolt nimetatud õppejõul on see r-tähe probleem. Kord hakkas ta üht terminit välja ütlema, proovis mitu korda ja jäi ikka r-tähe juures pidama ning võttis siis vastu saalomonliku otsuse: "Kurat, no ma ei saa seda ju välja öelda, ma kirjutan parem tafflile"
Post a Comment