Ilus minister ja tige dissident

Sain eile postkasti peagut tööuudise: Mart Niklus oli saatnud mingile kambale kirja lingiga uudisele, et IRL tahab asutada setu kaubamaja, pealkirjaks "Endisele dekoratiivministrile uus tasuv töökoht?" Nikluse enda liigitasid mu filtrid kenasti arhiivi ilma kirjakasti risustamata, aga keegi Urve Palo endine nõunik vastas talle nördinult ning seda ei teadnud puhastussysteem oodata.

Iseenesest saaks siit ju toreda kollase uudise: kysida alguses Nikluselt, miks ta ilusaid naisi vihkab (latentne homoseksualism või mittelatentne?) ning siis Palolt, kas ta usub, et on dekoratiivne. Nagu rahvasuu kinnitab, on ta Värskast pärit; kyll mitte ise päris setu, vaid arvatavasti võrukesest kolonisaator.

Hiljem töötas Palo 1665. aastal vana hea Colberti asutatud klaasifirmas Saint-Gobain, nii et kyllap teab ta ka kaupade myymisest yht-teist. Ses mõttes täitsa paslik: jalutab valges rõivas ja ehituskiivriga mööda Värskat, elegantsed säärikud jalas ja piits peos. Valge naise koorem, õhkaks Kipling.

Nojah, kena keik, aga pole minu rubriigi uudis. Las keegi teine teeb.

See on muidugi ka mõnusalt jabur, et IRLis sai rahvuslus jagu parempoolsusest. Riiklike, (regionaal)poliitilistel põhjustel asutatud kaubamajade asutamine on ju olemuselt samasugune riigikapitalism kui kolhoosid Nõukogude Liidus või toosama Saint-Gobain Prantsusmaal. Ei suuda mina nende tasuvusse ega vastupidavusse uskuda, aga no eks meil ole veidramaidki asju tehtud.

Tõsi, tööhõive kuluks lõunaosariikidesse ära. Ent vaevalt mingi selline käsukorras tehtud asutus suudab Põlva-, Võru- ja Valgamaale töökohti tuua, kui omavalitsused sellega hakkama pole saanud. Kyllap kolivad kõik ka edaspidi ära liina, kus ilusaid seto asju kena ministrinäitsiku käest kaubamajast osta saab.