Kivid

Minu vanaema kiviktaimla on nyydseks pidanud juba mitu head aastat ise endaga hakkama saama. Taimed on kadunud parematele jahimaadele, kivid tõmbunud maasse ning katnud ennast vanade lehtede ja samblakorraga. Koht, kus kiviktaimla kunagi oli, väike terrass kynkanõlval suure toominga all, on veel vaevu alles. Minagi ei suuda enam nimepidi meenutada yhtki taime, mis seal kasvas. Mäletan vaid, et vasemas nurgas sirelipõõsa kõrval olid tiigerliiliad: suured oranžid, tumedate tähnidega tulekerad. Varsti lahkuvad ka nemad ning midagi ei jää alles sellest, mis kunagi tundus olevat igavene. Kes teadis, et on niivõrd raske kasvatada kive?