Optimismiraskused

Inimesed heidavad mulle tihtipeale ette, et olen liiga negatiivne. Vahel näib, et nende arvates olen ma ajakirjandus. "Kirjuta millestki ilusast!" - "Ära virise kogu aeg!" - "Kas sa midagi toredat ei leia, millest jutustada?" Kõlab levinud yleskutse moodi "Rohkem positiivseid uudiseid!" Ma igaks juhuks ei ytle, mis ma tollest arvan.

Lappan lehti ja blogisid. Lehti eelkõige töö tõttu - pean teadma, mis teised kanalid kirjutavad. Blogisid pigem harjumusest. Mõne inimese puhul tahan teada, mis temaga toimub, olgu või yldjoonteski. Mõni kirjutab huvitavalt, jään ma siis nõusse või ei. Mõni... on tõepoolest puhas harjumus ning kyllap langeb lähiajal nimekirjast välja.

Memokraadi man jutlustab yleyldine konsensus, et netianonyymsus on kurjast ning kommentaatorid tuleks isikukoodi pidi lagedale tirida. Ma ei ole sellega nõus. Aga ma ei taha vaielda.

Mu enda töökohas vaidlevad kommenteerijad, kas õpetaja palk peaks sõltuma õpilase eksamitulemustest. Mul pole aimugi, kuidas täpselt rootslased oma eksperimenti korraldada mõtlevad ning nende koolisysteemi ei tunne ma ka. Olen mõne seisukoha poolt ja mõne vastu... ja las ma siis olla.

Sõber kaebas eraviisiliselt, et firmaomanik keeras töötajaile jama kaela. Lähemal uurimisel selgus, et ega nood ka päris puhtad poisid ole ning lähemat uurimist eriti ei taha. Rohkem ma midagi ei arva.

Kolleeg-konkurent kirjutab, et on sotsiofoobne. Mõtlesin, et sotsiofoobsed ajakirjanikud võiks asutada Sotsiofoobsete Ajakirjanike Seltsi, virtuaalselt muidugi. Ei kommenteerinud, olen sotsiofoobne. Igaks juhuks isegi ei lingi.

Mart Laar nuriseb, et Savisaar teeb ebamääraseid avaldusi koos ebasoovitavate inimestega. Savisaar mõmiseb seepeale veel ebamäärasemalt ning tema erakonnakaaslased teevad uusi abituid retoorilisi avaldusi. Ebamäärasusest, retoorikast, ajaloost ja poliitikast võiks ju ometi midagi arvata? Aga vat ei arva.

Rein Sikk igatseb avalikku valimisreklaami ja põhjendab seda väitega, et niikuinii keeldu rikutakse. Loogiline, kas pole? Las vaidleb endale ise vastu, kui viitsib.

Marek Reinaas kinnitab yldiselt teadaolevat tõika, et poliitikud on sead. No kinnitagu edasi.

Linnar Priimägi kommenteerib yhe erakonna valimisplakateid, mida meil millegipärast kahele parteile kuuluvaiks peetakse. Yhte justkui mõnitaks, teist... justkui ka nagu mõnitaks. Kui ta maailmapilt hägustuma kipub, on see tema mure, mitte minu oma.

Isegi kultuuririndel ei lähe paremini. Viimati vaadatud film? Terry Gilliami "Brazil". Suurepärane film muidugi, võrratud näitlejad ja muljetavaldav maastikuporno*, aga sisu... Kirjutage, palun, lyhike optimistlik ylevaade sellest, kuidas peategelane reipa muusika saatel piinamisel hulluks läks.

Viimane raamat? Toimetamine on pooleli ja tahaksin kibekiiresti valmis saada. Eelmine? Ma pean tast artikli kirjutama, soovitavalt mitu. Ja veel eelmised kaks - ei, kolm - neli - ootavad arvustusi. Mis pagana puhkepäev, tööd tuleb teha.

Vaidlemiseks, porisemiseks, irisemiseks ja nurisemiseks leiaks ainet kyll. Aga katsu sa optimist olla.



P.S. Blogides kõrvetasin supi põhja.


* Omandasin mõiste maastikuporno ehk scenery porn hiljuti toredast veebisaidist nimega TV Tropes. Need on need vaated, mille peale kinosaal yksmeelselt "Oohh! Aahh!" karjub.