Asendaks koolis tööõpetuse eluõpetusega?

Sadama Viies arutleb rahvas selle yle, kas või miks peaks tööõpetused tunnid soorolle kinnistama.

Ehk oleks mõistlik asendada see hoopis miskit sorti ellujäämisõpetusega? Noh, et oleks yks tund, kus õpetataks inimesed iseseisvaks. Põhimõtteliselt kõiki selliseid oskusi ja nippe, mida elus hakkamasaamiseks vaja läheb.

Igayks peaks ju oskama nööpi ette õmmelda, rebenenud riiet kokku traageldada, naela seina lyya või kruvi keerata (soovitavalt ka tyybliga, need on tänapäeval kole levinud). Samasse võiks kuuluda ka esmaabi ja tulekustuti pruukimine ja muu säärane, näiteks elementaarne ihuhooldus. Ma tean 19aastast inimest, kes väidetavalt ei oska endal ise kyysi lõigata. Mitte, et igayks peaks juuksuriks pyrgima, ent paha sellised oskused ka ei tee.

Ega mina ka kõike ei oska. Või õigemini oskan ma paljusid asju hädapäraselt ja ei kipu vabatahtlikult vusserdama. Teoreetiliselt olen ma elus ukselukke kyll parandanud ja mingil määral mõistan ka õmmelda, aga ega ma kummagi kallale ise ei roni. Parem on lasta teha sellised tööd professionaalidel, läheb rutem ja saab parem töö. Mina võin jälle kirjatöid teha.

Mõte ongi just see, et inimestel oleks mingid minimaalsed oskused juhuks, kui midagi on hädasti vaja teha, aga kedagi osavamat pole võtta. Kaks lisamõju võiks sel veel olla: esiteks õpiks inimesed, et kõik need tööd polegi nii imelihtsad, see kasvataks austust elukutseliste asjaliste suhtes. Ja teiseks, mis käib muidugi esimesega kokku: äkki leiaks mõni, et talle suisa meeldib kokata või juukseid lõigata või elektriseadmetega rahmeldada.

Oleks mõned inimesed jälle juures, kes teevad midagi kasulikku ja on sellega pealegi rahul. Parem õnnelik kingsepp kui õnnetu jurist.