Kui jahipasun hyyab

Lehtede kommentaariumid on minu jaoks pigem ebameeldiv nähtus, milles ma erilist väärtust ei näe. Aga ma ei nõua ka, et need suletaks. Kes need pysti panna tahab, pidagu ise korda, nii nagu foorumites moderaatorid seda teevad. Kogu lärm ei pakuks mulle mingit huvi, kui intelligentsemad asjaosalised sellest laiaulatuslikke yldistusi ei teeks.

Viimasel ajal lylitub mu ohutunne yha sagedamini sisse, sest mulle tundub, et tigedikele väljakuulutatud nõiajahi käigus äsatakse ka vaiksetele ja pelglikele sama puuga. Ja see on seesama kurbade kaitsetus, millest veidi varem juba kirjutanud olen.

Ma ei saa aru, miks pannakse võrdusmärk kommentaaride anonyymsuse ja tigeduse vahele.

Kui jutt käib tigedate kommentaaride tsenseerimisest, siis tige ja vastik saab olla ka oma nime all. (Sealjuures isegi yhtki formaalset reeglit rikkumata ning eriti efektiivselt juhul, kui oponenti isiklikult tuntakse.)

Kui jutt käib anonyymsusest, siis mispidi anonyymne neutraalne või suisa sõbralik kommentaar kedagi häirib?

Kui järele mõelda, siis häirib anonyymsus kui niisugune vist näiteks yht teletegelast, kes kiidab trollijahijutu yhes sabamises kommentaaris Augustinust. Fragmentaarsel isiksusel puutub elu- või vähemasti eneseväljendusõigus, sest augustiin ei talu temaga suhtlemist? Kaitsku Pyha Woody Allen kõiki neurootikuid.

Kusjuures endistviisi ei suudeta teha vahet anonyymsuse ja pseudonyymsuse vahel. Kui inimene kasutab järjekindlat pseudonyymi, mispidi ta siis identifitseeritamatu on?

Ta vastab identsuse esimesele reeglile: ta on identne iseendaga, A=A. Tal on nimi, lisaks sysadminide sõbrale IP-aadressile. Ajapikku kujuneb tal välja reputatsioon ning tõenäoliselt ka teatud ringkond inimesi, kes ta identiteete omavahel seostada suudavad.

Aga moraalne ja õige on talle ikkagi keelekaikaga yle turja tõmmata ning ähvardada, et kui ta suud ei suleta, lahkub mõnigi solvatud väärikusega kodanik Eesti Vabast Riigist. (See kapsas läks nyyd järgmise arvaja kiviaeda.)

Sama kysimust võib ka teise nurga alt vaadata. Kas enda identiteeti peita või muuta soovivatel inimestel on yhiskonnale midagi olulist ytelda? Kas see võiks tekitada avaliku huvi, mis vabandaks neile õiguse jätmist esineda just nii, nagu nad seda soovivad, ehkki see haavab mõnd veelgi õrnahingelisemat hingepõhjani?

Kui paljud inimesed blogivad pseudonyymselt? Julgen arvata, et vähemalt pooled. Kui paljud neist loobuksid, kui neid sunnitaks seda tegema oma kodanikunime all? Kurat seda teab. Ent ma usun, et oluline osa.

Kui paljud kirjanikud kirjutavad varjunime all? Mitte eriti paljud. On nende kogus siiski oluline? Võiks arvata kyll, ytleb see osa minust, kes kirjandusajaloo loengutes istus.

Mis siis ikka, keelame ära Mait Metsanurga, Anton Hansen Tammsaare ja Emil Tode, rääkimata Mark Twainist ja eespool nimetatud Woody Allenist. Misasja nad ronivad elu ja yhiskonda anonyymselt kommenteerima, rääkigu oma nime all!