Ujuja

Tohter käskis värskes õhus jalutada. Võtsin ennast siis täna kätte ja tegin väikese tiiru metsa vahel.

Mets on purukirev: roheline, kollane, punane, pruun, must ja valge. Kõige peal veel seitset sorti pilvedest lapitekk.

Tammeleht hoiab tumerohelisest värvist kinni, nagu ei kavatseks ta kunagi mingist muust värvist mõelda. Aga yks serv on juba pruun ja otsast isegi tuhkvalge. Ka põdrakanepi pea kisub valgeks. Ja suured sõnajalalehed on kylm kokku krousinud, pruuniks ja pöidla all krõbedaks kypsetanud.

Karud võivad õnnelikud olla: tõmbad korra peoga läbi metsaaluse ja ongi suu kylmamagusaid pohli täis. Tea, kas nad seeni ka söövad? Seal, kus kodu poole tulles kraav enne metsa heinamaa poole pöörab, oli teisel pool vett vägev seenering. Suured ja kollakasvalged, täpsemalt ei näinud. Eks siinpool, tee ääres, oleks mõni noaomanik neid ka juba ammu kylastanud.

Natuke maad edasi tuligi pealkirjas lubatud ujuja mulle vastu. Väike tumepruun vari lasi hääletult yhtlase kiirusega piki kõrgvees kraavi. Vast ehk 30-40 sentimeetrit pikk, pluss natuke saba. Ma tean kyll, et sealkandis on koprad, ent kobras tunduks justkui suurem? Pakuksin esimese hooga vettind nugist, aga siis lööb mõni asjatundlikum loodusesõber mulle hambad säärde. Igatahes mingi pisikiskja, arvan ma.

Jalutasin veidi aega ujujaga kaasa, siis lasin tal minna. Võiks ju kahetseda, et fotokat yhes polnud, kuid ega selle valgusega sealt mingit selget pilti ikka saanud poleks. Oleks ainult looma ehmatanud. No ja mis rõõmu see mulle pakuks?