Blaseerunud

Tänast juhtkirja oli vahva kirjutada. Homne tuleb ilmselt sama tore, ehkki seda ei tee enam mina. Aga kui mingil olevusel on mitu suud, ega siis polegi ju vahet, milline parasjagu räägib. Aju on yks ning kusagil mujal.

Visandan mõttes tulevasi juhtkirju ametiyhingute keelustamisest ja loonuspoodide häädusest. Tööseadustikus alaealisuse piiri langetamine oleks ka tore mõte.

Yks sõber kirjeldas kunagi klassikalist liberaali kui inimest, kes kunagi ei möödu tänaval lamajast ykskõikselt, vaid astub iga kord ligi ja lööb jalaga. Mis ta, raisk, vedeleb jalus. Emotsionaalne kirjeldus muidugi, ent teatud tõeteraga.

Miks see suhtumine mõne majanduspoliitilise seisukohaga kaasneb, ei oskagi öelda. Ei ole ju mingit loogilist seost. Võib-olla koguneb lihtsalt sarnane seltskond, igayks toob sõbrad kaasa. Vonneguti meemimudel: sõbra idee on hea, sõltumata sisust.

Ehkki teistpidi võttes - ega nutuse häälega härrassotsid paremad ole. Lõpuks ekslevad kõik retoorilises udus, praktilised poliitilised otsused sõltuvad aga konkreetsetest diilidest (mina sulle aseesimehe koht, sina mulle kaks häält olulisel hetkel), mitte teooriast, mida keegi nagunii lugeda ei viitsi.

Mida iganes.