Tšillimine on uus hunt

Kaamose blogisabas sugenes arutelu yhe vana anekdoodi teemal. Sellest ka kysimus:

Vene keeles on enamik nalju kuidagi särtsakamad, ei tea, kas keeleline omapära?

Eks see on sama nähtus, mis muidu võõrlaenudega: need tunduvad kuidagi paremad, peenemad, vaimukamad või siis (vajaduse korral) ropemad. Milleks ytelda "jama", kui võib demonstreerida erudeeritust ja lausuda raugelt ripsmeid langetades "huinjaa"? Olen mitmest allikast kuulnud, et eesti noored ei pidavat enam teadma, mida tähendab sõna "pohhui" - parimate etymologiseerijate arvates tulevat see sõnast "bohh". Ilmselt oleks tähendus siis "jumalat mööda", nii nagu algselt oli "huiamööda" või "piki huia". Ei tajuta enam ropuna, erinevalt venelastest. Vanasti tajuti, kui leiutati sarnaselt algav eufemism "poogen".

Mind aeg-ajalt suisa hämmastab, kuidas eufemismidest enam aru ei saada. Röögitakse neid reklaamis yle ilma ja ei tule kellelegi pähe, et tegelikult tähendavad need neljatähelisi sõnu.

Aga mis võõrkeelteoskusse puutub, siis ehk oli sama ajend ka neil, kes omal ajal matsisõna "susi" asemel peenelt ja euroopalikult "hunt" ytlema hakkasid. Või germaanide moodi "vasikas" ja indoiraanlaste moodi "aeg". Moodsal ajal siis "tšillimine" ja "hängimine", eks ole.


P.S. Nojah, igayks vastavalt kalduvustele. Kysitakse nalja kohta, aga vastus räägib roppustest.