Remondimehed ja inimesed: ei mingit integratsiooni

Kogu mu kuradi elamine on tolmu täis. Mitte, et ma ka ise viimasel ajal väga hoolikas tolmuvõtja oleksin olnud, aga kui hommikul kuivama pandud taldrik lõunaks paksu kihiga kattub, ei puutu see asjasse. Sedapuhku on syydi remondimehed.

Kõrvalkorteris elanud pikki aastaid keegi, kellega korteriyhistul pidev häda olnud. Arved maksmata, koosolekutel yksnes virises... aja siis sellisega asju. No igatahes kolis ta välja ning peagi tulevad uued elanikud.

See kõik on ju väga tore, ent ei puuduta mind. Olen yyriline ja korteriyhistust ei huvitu. Tolm seevastu puudutab mind kyll. Nõusid tuleb pesta õhtul, pärast kogu köögi kasimist - egas tolmukihi sisse saa nõusid panna. Ja hambaharja pean iga kord enne tarvitamist yle pesema, kuivama riputatud pesust rääkimata. Eile õhtul oli köögis õhk paks nagu saekaatris.

Hunt sellega, et nad seal päevad läbi kopsivad ja puurivad nagu hullunud päkapikud hambaarsti mängimas, aga köögi ja kemmergu ujutab yle ka mingisuguse liimi või lahusti lehk. Selle kõige sees on ysna ilge elada. Poen muidugi elutoa kaugeimasse nurka ja panen uksed vahepealt kinni, aga kuna ainus kyttekeha elab elutoas, on köök ja dušinurk hommikuti kylmad kui hundilaut. Niigi pesitseb juba nädal aega rinnus mingi vastik puuslak, nyyd siis seda ka veel hädasti vaja.

Kuidas saaks nii, et oleks parem? Kuidas võiksid kaks teineteisele võõrast rahvatõugu, remondimehed ja inimesed, sõbralikult kõrvuti elada? Ei oska ytelda. Kyllap nad ikka peavad seal kopsima, tolmu ja haisu levitama. Ju siis teisiti ei saa. Mind ei kaitse kah nende eest miski, ei aita ykski ohutis või rahvusraamatukogu katusel ohverdatud must kits. Jääb vaid loota, et see jama varsti lõpeb. Urrrrr. Olukord on objektiivselt s...t.