Liisu Argentina

Mõne päeva eest sain toreda raamatu pealkirjaga "Minu Argentina". Mõni asi, kui tahes hea, kipub viimasel ajal venima - loen esimesed mõnikymmend lehekylge mõnuga läbi ja siis ei satu ta taha nädal või isegi kaks. Kogu aeg on midagi tegemist. Noh, see sai läbi kahe päevaga. Saanuks ka kiiremini, aga rohkem polnud lihtsalt mahti.


Hästi kirjutatud. Natuke ajakirjanduslikus mõttes hästi, ent see pole yldse halb. Kui takkajärgi meenutan, tundub, et olen mõnd peatykki kuskil leheloona lugenudki. Ehkki samahästi võib mälu petta. Stiil lihtsalt sihuke. Millegipärast meenutab see mulle mingeid vanaaegseid poolajakirjanduslikke reisiraamatuid "Maailm ja mõnda" sarjast, kui see veel väärikas ja hea oli - umbes nagu Bengt Danielssoni "Õnnelik saar". Tykati pisut eneseteadlik, või siis enese kirjutamisest teadlik - krooniliselt kirjutava inimese tehtud, noh. Nagu film, milles mõnikord tabad ära vilksava silmaheidu kaamerasse. Aga see polegi paha. Mitte nii, nagu päris uutes ja poppides antropoloogiafilmides, milles "pärismaalased" ongi pelgad statistid, kes peegeldavad filmitegija isiksust ja selle väidetavat muutust. Ent ka mitte nii, nagu kellegi tõesti kohe yldse mitte kirjanduslikus päevikus (sest suur osa päevikud on siiski lugejale suunatud). "Minu Argentina" autor näeb iseenese varju kyll ning sedagi, kuidas see aasta ja päikese liikudes muutub, aga see pole tema jaoks peamine. Ja see on juba suur asi.

Hmh, vaevalt see kõik nyyd kellelegi midagi ytleb. Kõlab suhteliselt segaselt. Kuid head raamatut ymber jutustada pole ka mingit mõtet. Kirjeldatud on seda nii raamatupoodides kui Liisu intervjuudes. Kes tahab, lugegu ise. Kes ei taha... noh, oma viga, eks ole.

Liis. Kirjutas raamatu.
Conviven. Kirjutas sellesama raamatu.
Nad on vist õed.