Kuidas väikeaktsionärile kotti pähe tõmmata?

Sattusin nyyd juba pea kaks nädalat tagasi onu synnipäeval vestlema tema naabrimehega. Kui ta mu ametist kuulis, sattus kohe elevusse ja hakkas rääkima enda seiklustest endise Kirovi-nimelise kalurikolhoosi väikeaktsionärina.

Kunagi nõukogude aja lõpus jagatud aktsiaseltsiks reformitud Kirovi kolhoosi aktsiad töötajatele laiali. Palju nad toona rublades maksid, ei oska ytelda, aga hiljem olnud nominaalhinnaks sada krooni. Krooni algusaegadel võtnud suured ninad - yks neist kunagine peaspetsialist Jõgimaa - Soomest laenu ja ostnud enamiku aktsiaid kokku. Kolmkymmend krooni tykk ning saateks jutt, kuidas see tyhi paber rohkem ei maksvatki ja pakutud hind olla isegi kõrge. Mõni olnud siiski kahtlustav ning jätnud myymata.

Aastad läksid, firma muutus, tehti igasuguseid huvitavaid ärisid. Minagi mäletan pealkirju sellest, kuidas mõni mees kellegi leselt maa odavalt välja kauples ning selle kiiresti väikeseks varanduseks muutis.

Igatahes jõudnud asi 2006. aastal sinnamaale, et ettevõte otsustatud likvideerida. Majandustegevus hargnes kontsernis laiali ning nagu yldiselt teada, pole reaalsel äril aktsiate liigutamise ning haldusfirmade struktuuriga suurt pistmist. Korjatud siis allesjäänud väikeaktsionärid kokku ja pakutud neile suurt-suurt raha: 787 krooni aktsiast.

Mõni vist myys ka, ei tea kindlalt ytelda. Osa rahvast aga pannud pead kokku ja arutanud: äri käib, maad ja majad pole ka kuhugi kadunud. Kymne aasta polevat ka dividende makstud (või olnud yksainumas kord). Selle kõige eest pakutaks nagu vähevõitu? Ja nõudnud 1500 krooni aktsiast.

Mõistagi läks see asi siis kohtusse. Vahepeal käinud suuromanike advokaat, nimepidi vist Tilk või midagi sellesarnast, põikpäiseid ähvardamas: kui te järele ei anna, hakkame aktsiakapitali investeerimise tarvis suurendama, igayks paneb proportsionaalselt raha juurde. Teil, könnidel, pole seda ju kuskilt võtta! Klassikaline trikk, ainult et seekord ei antud järele.

Kohtus uuritud, kustkohast võeti aktsiate 787kroonine hind. Kõpsutanud siis kohtu ette hindajanoorik ja rääkinud, kuidas suuromanikud talle numbri ette ytelnud ja selgitanud, kust see võetud. Maa olla näiteks arvestatud 14 krooniga ruutmeetrist: vana sõjaväebaasi ala, mis sa sest tahad. Noorik võtnud kõike puhta kullana ja pannud usinasti kirja, nii see hind syndiski.

Sõltumatu hindaja - firma nimi olnud vist Remes? kirjutasin kuulmise järgi - pakkunud õiglaseks hinnaks 3400 või pealegi. No ja paari nädala eest olnudki istung, kus tehtud otsus väikeaktsionäride kasuks. Onu naabrimees oli sellest jutustades rõõmus ja pisut võidukaski, ehkki arvas, et kyllap läheb kohtusaaga veel pikalt edasi. Aga äkki näeb lõpu ikkagi ära.

On kogu see jutt ka õige? Jaa. Absoluutselt. Võin, käsi "Karupoeg Puhhi" peal, vanduda, et kirjutasin yles kõik nii, nagu räägiti. Vat sellest edasi ei luba ma kyll midagi. Kes tahab, las uurib. Pakkusin meie majas kah mõnele, aga eks inimestel ole niigi kiire. Ja mina olen selleks liiga kyyniline, et tasuta tööd teha.

Proovisin omal käel natuke tausta guugeldada. No ei saanud eriti palju.
Tulemused on siin: http://delicious.com/oop/kirovi_kolhoos