Miks me yldse Euroopasse ronisime?

Eestlased armastavad aeg-ajalt mõnitada lolle ameeriklasi, kes ei tea, kus on Eesti. Ameeriklased ei tea maailmas toimuvast midagi. Nad ajavad rahumeeli segi Hiina ja Venemaa, Austria ja Austraalia ning usuvad, et Euroopas räägitakse euroopa keelt. Eks ole ju nõmedad?

Nojah. Just nagu keskmine eestlane oskaks kontuurkaardil Alabama või Marylandi yles leida. Või Quebeci. Või Sloveenia. Olen kuulnud jutte ameerika keelest. Kunagi Edasi naljanurgas Herilane ilmunud yldistus "Iraan ja Iraak on yks ja seesama riik ning asub kusagil Nukiraagua lähedal" on ehk pisut karm, kuid tõele ysna lähedal.

Olen näinud ysna mitmes Eesti uudistekanalis, millist imelist tähelepanu me pöörame välisuudistele. Tavaliselt tegeleb kogu maailmaga yks inimene, kes peab iga päev kehastuma eri ala spetsialistiks. Kõike muidugi tunda ei saa, aga mis siis sellest. Niikuinii jõuab selle yksildase Sisyphose toodang lõplikku uudistevalikusse alles viimases järjekorras. Ja kui mõni nimi, paik või otsus segi aetaksegi, keda see kotib?

Olgem nyyd ausad: suvalise Eesti seaduseelnõu või lapsesuu pakutud mõtte ymber käiv ringtants huvitab meid märksa enam kui mingisugune mõttetu Euroopa tippkohtumine või sõda Aafrikas. Praegu on näiteks loba palkade alandamisest - mida keegi ei tee, teha ei kavatse ja isegi kui kavatseks, takerduks see kava seadustesse - palju tähtsam kui Euroopa rahandus- ja majandusministrite kohtumine Nizzas. Kahtlemata eelistab iga kirjatsura, kes teab, mis talle hea on, tegeleda pigem Vabadussõja võidusamba kui Euroopa energiapoliitikaga.

Muidugi esineb erandeid. Aeg-ajalt avastavad kõik Eesti meediakanalid muu maailma lehtedest paar päeva hiljem mõne vahva teema ja tormavad kui lambakari robinal aediku teise serva. Ja siis ei räägita mõnda aega millestki muust kui Tiibetist. Või Gruusiast. Või millest iganes. Monomaaniahoo ajal võiks Leedu peaminister vabalt terve valitsuse maha lasta, Eestis ei paneks keegi seda tähele. Me ju teame, mis on tõeliselt tähtis, sest meil on selged prioriteedid.

Eks me ikka pöörame välismaailmas toimuvale tähelepanu, kui see meid mõjutab. Uurime Brüsselist saabunud direktiive, kui nendega järjekordselt hätta satume. Aga see on alles tykk aega pärast nende kehtestamist. Mitte varem. "Sest kõik, mida saadakse ylevalt, on paratamatu ja pyha," ytleb ka laulusalm. Ega meie midagi ju mõjutada ei saa. Või varakult valmistuda.

Jah, minu arvates on selline suhtumine viga. Maailmal on kuri komme ka kõige ignoratsemale jaanalinnule koju kätte tulla. Pea liiva sisse toppimine ei kaitse kedagi jalahoobi eest tagumikku. Nii tuleb see vaid ootamatult.

Aga teisalt pole seda toredat kommet ka parandada võimalik. Kuidas sa ikka myyd lehte või telekanalit uudistega, mida keegi ei taha? Pealegi pole ajakirjanikud mingid imeinimesed, kes kõigist teistest ilusamad, targemad ja paremad oleks. Nemadki loevad pigem Õhtulehte, Kroonikat või Elu24 kui Foreign Affairsi või Guardiani. Ei, muidugi on erandeid. Kuid erandeid on ka keevitajate seas.

Nii et on nagu on. Ainult et kui lasta nyyd vihastamise ajel retoorikal hetkeks yle pea keeda, tekib kysimus: mida kuradit me sealt Euroopast yldse otsisime? Kui meid ei huvita, mis teised meiega teevad, siis... vahet ju pole.