Suits, tuli ja uudiste eitamine

Skeptik.ee kirjutas Washington Posti ajel sellest, kuidas uudis mõjub alati veenvamalt ja jõuab laiema publikuni kui selle ymberlykkamine. Sellel efektil põhineb hea hulk poliitilist propagandat, mitmesugune uduteadus ja ka osa sogasemates vetes ujuvast reklaamist.

Miks väära uudise kummutamisel siis mõju pole?

Esiteks muidugi kurb reaalsus - "Sarah Palin lasi Barack Obama maha" sobib väga hästi lehe esikaanele, aga "Vabandame: Sarah Palin ei teinud Obamale kröömikestki kurja" ei aita kuidagi lehte myya. Sellise asja tähelepanu fookusse paigutamist ei saa kommertslehed endale lihtsalt lubada.

Teiseks meediapsyhholoogia: positiivselt ja aktiivselt sõnastatud uudis ("toimus", "tegi", "tõusis") pyyab pilku ja jätab ka lehest tervikuna meeldiva mulje, eitused ja passiivsus see-eest ei kutsu lugema ega ka lehte hiljem kätte võtma. Kes ostaks putkast lehe, millest paistab suur pealkiri "Ei põlnd seal mitte essugi"?

Lõppeks peetakse lehtede prohmakaid nende endi mureks ja kui inimese silma just teda ennast puudutav teema ei jää, ei hakata kõikvõimalikke vabandusi ja õiendusi yldse lugema.

Pluss siis muidugi suhteliselt haruldased, ent seda markantsemad juhtumid, kus keegi tõepoolest midagi väljalipsanut ära summutada yritab. Viimati näiteks paari Vene lehekese kirjeldused vägede varajasest koondamisest Gruusia piirile. Internetist kadusid need kyll kähku, aga... Kus suitsu, seal tuld.